Vaikselt, vaikselt...

Täpselt nii, nagu signatuuris kirja panin, kõik lähebki. Olen siin nüüd nädalapäevad kirjutamisega pausi pidanud, sest ei olegi nagu midagi kirjutada. Ilmast ma olen juba kirjutanud... Kui, siis nüüd on see aeg, kus võiks natuke endast...

Oma ligi poolesaja aastase () elu jooksul olen ma viimased veerandsada aastat püüdnud olla hea kaaslane ühele täitsa toredale eesti mehele. Elus ei lähe kõik nii, nagu sa nooruses planeerid ja nii ei ole see tore mees sattunud kohe esimese ja õige "printsina valgel hobusel" minu teele. Aga arvan, et oleme oma eelmisest elust palju õppinud ja nüüd oskame mõlemad paremini teineteisega arvestada. Igal juhul on meil õnnestunud KOOS kaelakandjaks kasvatada "sinu ja minu" (kahe peale neli) lastest kaks, kes omakorda on meist teinud kolme vahva lapselapse vanaema-vanaisa. Meil on suhteliselt ühesugune maailmavaade ja me oleme koos väga palju ringi reisinud. Nii kahekesi, kui varem enda laste ja nüüd juba lapselastega. Öeldakse ju, et kui tahad inimest tundma õppida, kutsu ta reisile .

Kui ma laps olin ja veel ka noorukieas oli minu kindel tahtmine emaks saada. Väiksena ma tõemeeli uskusingi, et see võiks amet olla. Kuna elasime maal, siis mingil hetkel läks see tahtmine üle sooviks saada loomaarstiks. Oli sügav nõuka-aeg ja selle mõtte keelas isa mul kategooriliselt ära, leides, et see pole küll mingi õige naise amet. Oma praeguse ja tegelikult terve elu kestnud ühe ja ainsa ameti juurde sattusin ma mõneti juhuslikult. Ehk siis, õppima seda ametit sattusin juhuslikult. Eks mul eelsoodumus oli olemas, sest kaht nooremat venda kantseldades olin ma juba viieaastasest alates "lasteaiatädi". Ja üle kolmekümne aasta minu tööinimese elust see amet mind ka saatis. Selles ametis olles sain tõuke ka oma praegust eriala tudeerima minna. Siis, kümme aastat tagasi, ei olnud mul mingit ambitsiooni alustada kunagi tööd eripedagoog-logopeedina. Tahtsin lihtsalt nippe, kuidas erilisemate lastega nii toime saada, et mina ise, lapsed ja nende vanemad kõik selle juures ellu jääks. Nüüd on aga kujunenud nii, et töötangi nende erilisemate lastega, aga samas olen ikka natuke nagu lasteaiatädi ka, sest enamik minu väikeseid sõpru ei ole veel kooli jõudnud.

Loomaarsti unistus jäi täitumata, aga hetkel kompenseerib (ilmselt) seda unistust viis kassi, kes kõik on tänavalt päästetud ja osad neist lausa metslastest inimsõbralikeks nurrumootoriteks taltsutatud. Mitu neist pidid minema edasi, uutesse kodudesse, aga... "Kui sa oled kellegi taltsutanud, siis tuleb tema eest vastutada...". Nad taltusid ja taltsutasid minu. Nad lihtsalt on jäägitult pühendunud ühele inimesele - mulle. Ja ma ei saa neid alt vedada ning võõrasse kohta anda. Siis on mul koer, kellest pidi saama teraapiakoer. Minu soovi mööda. Koer aga ei soovinud teraapialoomaks hakata vaid tahtis olla tema ise, oma iseloomuga. Võõrastele ta teraapiaks ei sobi, meie oma perele aga küll. Ja minu liikumisharjumuste muutmisel oli Kutsul tähtis roll. Ja siis on mul veel kääbusküülikute ja tšintšiljade paar. Ja kalad kahes akvaariumis - 180l ja 400l

Aga nüüd natuke ikka fitlappamisest ka . Kaal langeb tasahilju. Vahepeal kõigub nädalapäevad seal kilogrammi piires, enne kui täiskilo viimane number muutub. Poolteist kuud ja -6, mina olen rahul! Söömisega ja kavas püsimisega on kõik hästi. Trennidega mitte nii väga hästi sellel kuul. Mida väiksemaks jääb kõhu ümbermõõt, seda suuremat "kiskumist" tunnen nii välistes kui sisemistes opiarmides. Viimased kaks päeva olen plangutamisest loobunud, sest üle valu ei taha ma midagi teha. Võtan vabamalt ja proovin tasahilju edasi. Teen kõnnitrenni. Ja lisan mõned pildid uutest söögikatsetustest:

Kamavaht (asendus nektariin)

Leivasupp (ühest viilust )

Koorene tatrapuder kana kintsuliha ja seentega, lisaks omatehtud soolakurk

Kuna täna algas sügis, siis lisan siia ühe pildiseeria ilust, mis oli minu aknalaual kõigest 24 tundi. Teise päeva õhtu pilti ei teinud, sest see oli nukker... hääbumine...

Esimese päeva hommik