Kui ma siin fitlapis veidi üle kuu tagasi alustasin, siis lugesin hoolega blogisid. Seda teen ma praegu muidugi ka, aga algul tahtsin ikka kõige rohkem kogenumate jutust seda iva kätte saada, et mis ja kuidas. Ja üks asi, mille üle ma ikka nädalapäevad pead murdsin, olid blogidesse postitatud "plangu" ajad. No mis paganama asi see on, mida nad siin ajaliselt mõõdavad? surprise Ma sain aru, et mõõdetakse kilogramme ja sentimeetreid enda kehal ja gramme söögi juures. Ja isegi läbitud sammude ja kilomeetrite mõõtmisest sain ma aru. Aga plank! Noojah! Tänaseks olen ma jõudnud sinnamaani, et arusaam plangu headusest on minu igapäevane kaaslane. Kui ma siin kirjutasin, et töötan istudes või kõhuli või külili, nii, kuidas olukord nõuab, siis miks mitte töötada plangutades. Reaalselt on muidugi olukord nii, et päris klientide juuresolekul ma ei planguta, aga kui vähegi tekib paus, siis leian see mõnikümmend sekundit ja viskan ennast kõhuli. Kui ma esimesed korrad kodus proovisin, siis oli see oi-oi kui raske. Jõudsin oma kõhu maast lahti lükata, kui aietades kukutasin selle vastu maad tagasi. Eks ma peale operatsiooni muutusin eriti hellakeseks, sest päris tükk aega tegi iga pisemgi liigutus hullu valu, rääkimata mingistki pingutusest. Kõhulihased olid aga juba ennemgi pea olematud. Aga kui ma olen endale midagi pähe võtnud, siis pusin nii kaua, kuni ma sellega hakkama saan. Tänaseks võin endale õlale patsutada ja tunnistada, et suudan ligi 30sek oma kõhu maast eemal hoida täiesti korralikus asendis. Mitmest kordusest on veel küll vara rääkida, aga ma püüan mitu korda päevas ikka mõne sekundi jälle ajale juurde saada. Nüüd on ees ootamas pikad ja pimedad õhtud ja ükskord töölt koju jõudes enam pikki jalutuskäike lihtsalt ei näe teha. Talvel võivad olla ka lumevallid tee ääres, mille vahel ukerdamine on pimedas samuti paras kunsttükk, siis on tore teada, et on olemas selline vahva viis oma lihast pingutada. Viska aga põrandale kõhuli ja püüa end asendis hoida laugh.

Isud on kuidagi taltunud. Mingi hull šokohoolik ei ole ma kunagi olnud, pigem on see millegi hea otsimine olnud mul seal soolase toidu poole peal - hapukurk, oliivid ja muu selline kraam. Siis nüüd olen peaaegu vabanenud vajadusest õhtul teleka ees midagi naksida. Eile tegin hiliseks õhtusöögiks kamavahu kreemja kookospiima ja nektariiniga. See oli nii hea ja seda oli nii palju, et kartsin, et kaal kargab hommikuks veelgi üles. Aga võta näpust - oli kadunud see tõus, mis valsitaktis tuli. Hoopis 500g kukkus kolinal cheeky. Uus avastus oli siis minu jaoks kreemjas kookospiim, mida tahan kuskil veel kindlasti ära proovida.

Rõõmsat katsetamist teilegi!