Öeldakse, et "inimene on üks tänamatu loom" ja mina praegu mõneti oma mõtteviisilt just selline olengi. Selle asemel, et olla õnnelik ja rahul, murran ma pead, et mis siis nüüd toimuma on hakanud. Lugu siis selline, et kui möödunud nädalal hädaldasin paigal tammumise ehk siis kaaluseisaku üle, siis täna juurdlen selle üle, miks kaal võrreldes graafiku joonega iga päev allapoole kukub blush. Iseenesest peaks ju rahul olema, et asi liigub positiivses suunas, aga siin see siis nüüd on...

Esimest korda oma siin oldud aja jooksul olin ma nädalavahetusel 100% kavas. Ei lasknud ennast häirida ühelgi ahvatlusel. Sõin täiesti kava kohaselt sealiha ja maiustasin kohe mitu korda kama-müslikoogiga. Ma ei tea, mis teema mul selle želatiiniga on, aga mina ei saanud ka teisel korral kama-kohupiimamassi nii kõvaks, et oleks saanud seda tulemust koogiks nimetada. Aga las ta olla. See kama-müslimagustoit maitseb meie perele väga.

Kuna laupäeval korrigeeris ilm tugevalt minu plaane, siis keskendusingi kokkamisele ja retseptides tuhnimisele. Nii palju põnevat on veel, mida tahaks proovida yes. Ja siis jäi aegagi veel lihtsalt lugeda ja televiisorit vaadata, ilma, et peas tiksuks kogu aeg, et veel on vaja seda ja seda teha. Eile, siis pühapäeval, näitas ilmataat taas kord oma leebemat nägu ja laupäevaks planeeritud puude ladumine sai päevase hilinemisega teoks. Pihlad punavad ja on marju täis, mis pidi näitama keskmisest külmemat talve. Vähemalt on puud kuuris ja ei pea muretsema, kuidas talvel toa soojaks saab. Praegu käib mul köögis toimetamine suverežiimil, ehk siis kokkamine käib peamiselt elektripliidi või kuumaõhuahjuga. Laupäeval korra tekkis mõte, et peaks katsetama, kuidas pliit üle pika aja toimib, aga kuna iseenesest on ju veel soe, siis see mõte kadus sama kiirelt kui tuligi. Mulle meeldivad retseptid, mida saab valmistada nii, et ei pea ilmtingimata kogu aeg kõrval seisma. Nii saigi eilseks valitud sealiha kartuli-kõrvitsapüreega retsept väikeste modifikatsioonidega. Nimelt ladusin kõik komponendid lihtsalt ahjuvormi ja lasin neil seal siis omasoodu haududa, seni kui ise puid ladusime. Püree jäi küll tegemata, aga juurikad seal leemes olid ka ilma püreestamata ülimaitsvad. Viimase aja nipp on mul ka see, et ei lisa ahjuvormi mingit vedelikku vaid kasutan ära selle vee, mis lihast-juurikatest välja aurab. Mulle meeldib laugh.

Täna hommikul Kutsuga jalutusringile minnes olime kui siilikesed udus. Omaette imeline vaatepilt. Ja see niiskus tõi eriti hästi nähtavale rohukõrte vahele punutud ämblikuvõrgud. Oleks tahtnud kohe neid pildistada, aga tööpäeva hommik ei ole minu jaoks see aeg, kus ma saaks seda endale lubada. Seda enam, et olen fitlapi lainel hakanud hommikuti tegema endale söögiks midagi muud, kui võileibu.

"Kuskohast need puulehed teavad,
et aeg on neil kollaseks minna?
Mismoodi nad teavad, et peavad
kuldseks värvima terve me linna?
Mismoodi need oravad teavad,
et pähkleid peab koguma varuks?
Mis saab siis, kui oravad peavad
end kährikuks, siiliks või karuks? (pilt laenatud google´st seekord)

Rõõmsat sügiskuud!