Mis on siis parem? Kas tõde, mis on kibe ja teeb haiget? Või vale, mis hetkel tundub magus, aga mille illusioon hajub ruttu? Täna on laupäev, ehk siis minu tõe päev. Ja paraku on see täna kibedamaiguline sad. Selles ei ole muidugi midagi üllatavat, sest eks ma ju peale puhkust ning vabalt võtmist teadsin ja tundsin, et see ei ole möödunud jälgi jätmata. Aga et jäljed on nii tugevad, seda ma ei oodanud. Aga samas on see õppetund sellest, et sentimeetrid, mis on visad kaduma, on seda kiiremad lõdvaks lastes tagasi tulema. Eks ma oma heietusega ilmselt siinset rahvast ei üllata. Blogidest loen ju, et igal minnalaskmisel on tagajärg. Kellel rohkem, kellel vähem, aga ikkagi on.

Uus algus sellel nädalal on läinud siis lainetavas rütmis - kaks päeva langust, kaks päeva tõusu. Tõus küll on olnud mõnevõrra väiksem kui langus, aga see mind väga ei lohuta. Hetkeks tundus, et nüüd motivatsioon langeb pöördvõrdeliselt kaaluga, aga kui andsin endale aega järele mõtlemiseks, siis motivatsioon hoopis hakkas tõusma. Kui ma "korralik" olles sain kenasti 13kg ootamatult lühikese ajaga kergemaks, siis miks ma ei peaks endas veel nii palju motivatsiooni leidma, et see soovitud 10kg veel endalt maha raputada? Võtku see siis aega palju võtab.

Tänase päeva mure on hoopis selline, et olen juba mitu korda menüüd ümber teinud, sest see, mille ma sinna plaaninud olen, ei tekita kohe kuidagi isu. Võib-olla tuleb see lämbest ilmast? Hetkel õhk täiesti seisab ja on kuum ning niiske nagu kuskil lõunamere saarel. Veepudel on kogu aeg kõrval, janutab ja janutab ja tänu sellele on tavapärasest tihemini asja ühte väikesesse tuppa. Tundub, et pean veelkord menüüd muutma, sest hetkel tundub ainus isuäratav söök arbuusi-fetasalat. Avastasin, et olen selle juba ammugi enda lemmikute hulka liigitanud smiley. Arbuus leevendab pealegi janu ja puhastab organismi (nagunii jooksen alailma väiksesse tuppa, mis vahet seal siis enam).

Paar päeva tagasi alustasin kabineti ümberkorraldamisega. Ikka põhjalikult, nagu mul sellistel puhkudel kombeks. Kogu mööbli ümber paigutamise ning põhjaliku riiulite-kappide sisu üle vaatamise ning mittevajaliku kraami ära jagamise-viskamisega. Mul on päris palju raamatuid, mida ise enam nagu väga ei tahaks hoida, aga raamatute hävitamine on minu jaoks üks suurimaid patte. Nii ma siis istun oma riiulitest välja võetud raamatute keskel ja mõtlen, kellele neid pakkuda või kuhu viia. Seda enam, et need ei ole just uuema aja raamatud. Aga kui juba selliseks tööks läks, siis pean end vist kätte võtma ja need raamatud üles pildistama ning FB-s vastavasse gruppi postitama. Ehk saab keegi just sellise raamatu, mida hea meelega veel loeks.

Aga edu meile kõigile ja hoidugem magusate valede võrku langemast devil.