Jah! Just! Carpe diem ehk püüa (korja) päeva! Laenasin selle pealkirja Evelin Ilveselt, kelle viimane kolumn Naistelehes just seda teha soovitab. Jõudsin selle mõtteni hommikul, kui peale kaalu peale astumist näitas see jälle +100g ja köögi aknal kraadiklaasi vaadates ilutses seal +7,8C surprise. Inglise hommikusööki valmistades ja muid hommikusi toimetusi tehes kuulsin taustaks raadiost, et Kuusikul oli üldse vaid +5C olnud ja mujal nibin-nabin kraad-paar rohkem. Noojah, nagu siin keegi just mõned päevad tagasi kirjutas - sügis läheneb. Kutsuga hommikuringile minnes võttis uksest väljudes karge õhk esialgu võdisema. Nuusutasin õhku - sügise lõhna ei olnud laugh (minu jaoks lõhnab sügis täiesti eriliselt ja just nimelt algab sügis minu jaoks lõhna järgi). Sookured ei karjunud, kurgipõllul käivitati traktorit. Viljapõld on veel rohekas. Pääsukesed harjutasid küll traatidel noodijoonte moodustamist, aga Päike paistis ja iga sammuga läks soojemaks ja mõnusamaks. Ja siis see mõte mul tuli... PÜÜA PÄEVA! Midagi ei ole ju halvasti! Sa ise teed oma päeva oma mõtetega. Toiduga, mida sa valmistad. Liikumisega või õigemini sellega, kas sa liigutad end või mitte (muuseas - eilsel esimesel tööpäeval jäi mu liikumine hoobilt napiks ja normsamme ei aidanud täita isegi trenn. Tuli teha lisa kõnniring). Isegi mõtetega teed oma päeva kas Päikeseliseks või pilviseks. Niisiis - ma otsustasin korjata päevalt kõik, mis tal mulle pakkuda on ja oma mõtete ja tegudega suunata seda mulle soodsas suunas.

Tegelikult alustasin oma tänase päeva korraldamist juba eile, kui tegin tööle lõunasöögi kaasa. Mulle meeldib leiutada ja asendada retseptides koostisained vastavalt sellele, mis mul kodus olemas on. Nii sai tänaseks lõunasöögiks grillitud seafileest arbuusi-fetasalatiga hoopis kaks toitu: praad ja magustoit. Praegusel arbuusi ajal meeldib mulle väga arbuusi süüa, aga seda päevasel ajal puht tehnilistel põhjustel laugh. Nii ma siis jätsin feta hoopis prae juurde ja uskumatu-uskumatu... 200g arbuusi on täiesti arvestatav kogus magustoiduks. Õhtuks ootab mind kodus eile ostetud kalkunihakkliha või kanamaks. Vaatan, kumb koju jõudes rohkem isutab.

Juba mitu päeva olen oma kõnniringil metsa kiiganud. Kisub metsa poole. Aga kõik minu armsad lähedased seenekohad on ära laastatud crying. Võib-olla ma ei olekski nende metsalangetajate peale nii kuri, kui need langid ka enam-vähem korda tehtaks. Aga need kasvavad võssa ja on risti-rästi okasrisu ja sodi täis. Viimaselt langilt on puudki kevadest saadik lõpuni ära vedamata. Enne ilus samblane metsaalune on nüüd suurte masinate poolt segamini keeratud songermaa. Kurb! Aga eks tuleb kaugemale vaadata, õnneks on veel metsi alles!

Ja nii ma siis seda päevakest püüan. Püüdke teiegi!