See hääl hüüab hea enesetunde ja tegusa meeleolu järele! Viimati siin kirjutasin, et olen rutiinist väljas ja kui söömisega sain veel hakkama, siis magamine ja kõik muu oli üle kivide-kändude. Nii see siis läks, et tänaseks olen viis päeva olnud täiesti raja kõrval. Ei-ei, mitte söömise poole pealt, küll aga kõik muu. Alustades sellest, et laupäeval tütre juurest lõpuks koju jõudes tundsin sellist väsimust, et sõna otseses mõttes kukkusin voodisse ja ei tõusnudki sealt enne kui pühapäeva hommikul. Mees tuli nädalavahetuseks koju ja oli kaasa toonud igasugust head-paremat. Sellest tekkis väike mõttevahetus teemal: Mis mõttes sa seda ei söö (nt.erinevad vorstitooted ja kook)? Kaua sa ennast niiviisi piinad? Kellel seda vaja on, et sa veel peenem oleksid? Järelikult su keha tahab just selline olla...jne.jne. Õnneks toriseb mu mees oma torinad ära ja edasi on ta jälle mõistev ja toetav wink. Aga et neid laupäevaõhtuseid koos söömisi tallegi natuke lihtsamaks teha, siis olen oma nädala patutoidukorra just sellesse aega planeerinud.

Pühapäev oli meil siin lisaks taasiseseisvumispäevale ka laadapäev. Peale pikka hommikukohvi mõtlesime ikkagi vaatama minna, mida laadal pakutakse ja kuidas üldse olemine on. Tore oli! Üle pika aja jälle korralik, suur laat. Ja kuigi me läksime mõttega, et nagunii midagi ei osta, siis tagasi tulles oli ikkagi paar kotikest näpu otsas. Ja meie mõlemad nii väsinud, et kõige parem mõte tundus üks kiire uinak teha. Uinak liikus varajastesse õhtutundidesse ja nii see päev oligi täiesti märkamatult käest libisenud.

Esmaspäev-teisipäev olid tööga harjutamise päevad. Kõik need eelkirjeldatud päevad aga olid mulle enesetunde poolest üsna kehvakesed. Juba laupäeval tundsin, kuidas keha hakkab kõike endasse koguma ja ei taha midagi välja anda. Kuigi sõin-jõin ja liikusin täiesti nii nagu vaja. Laupäevane kaalumine oli katastroof. Olin selleks ajaks üsna õhupalli moodi crying. Sama jätkus esmaspäeval-teisipäeval - kõht punnis ja valutamas. Lõpuks eile hommikul hakkas mingi muutus tekkima ja sellega ka kaal mõnesaja grammi kaupa taas langema. See on päris huvitav fenomen, et kaal võib kahe päevaga tõusta kilokese ringis, aga kui alla hakkab minema, siis ikka mõnesaja grammi kaupa sad. Kaalu sain siis taas liikuma, aga enesetunne on endiselt kehvake. Kaalu langemisega kaasnes eile migreen ja see toksib täna vaikselt peas edasi. Nii ma siis otsin oma head enesetunnet..

Aga lõpetuseks tahan ma tänada hoopis vahvaid fänne, kelle ma endale blogi-challenge ajal sain! Seadsin endale eesmärgiks iga päev kirjutada, aga need kehva enesetunde päevad, mis langesid kokku blogivõistluse kahe viimase päevaga, jäid mul kirjutamata. Seega - eesmärk jäi täitmata. Lõppkokkuvõttes aga võin siiski rahule jääda, sest alustades oli minu koht 88, lõpetades 25 laugh. Tänud lugejatele, kes mind nii palju kohti kõrgemale tõstsid! Ja taaskirjutamiste-lugemisteni!