Viie nädalaga on kadunud viis kilo. Iseenesest täitsa tore. Üks nädal läks haigeolemise nahka ja teistel nädalatel olen lubatust rohkem patustanud (no näiteks trallisin Tallinn Truck Showl ning tähistasin ka oma järjekordset sünnipäeva), aga püüdnud siiski südametunnistust söögilaua peal hoida, et ikka kavatoidud ka olemas oleks. Valikud on esialgu väga lihtsad püsinud - esiteks, nagu öeldud, ma pole eriti osav kokk, ja teiseks olen ma suvel palavaga veel eriti vilets kokk. Nii et noh, leivad, supid, kastmed peamiselt. Mõned keefirismuutid ka. Toidukaalu tassisin seekord igatahes Soome kaasa.

Liikumisega on asi küll paremaks läinud. Sealtpeale kus jälle enam-vähem vabamalt hingata olen saanud, taskurätipakk kaasa (nina kipub ikka tilkuma vahelduvalt) ja käin kõndimas (Soomes need kohalikud kaljud pakuvad võimalust ikka päris korralikult üles-alla turnida ja võhma arendada). Kolmel korral on isegi ujumas käidud ning ühe pika ja palava päeva veetsin lastega SeaLife's ja Linnanmäel ringi trampides. Seal sõin küll kohalikku Caesari salatit, aga kooserdasin ringi ka ilmselt piisavalt, nõnda et kilokesed ikka tasahaaval sulasid siiski.

Täna külmakartlikult toas passides võtsin ette Fitlapi retseptid ning vaatasin nad kõik läbi, et mida pakutakse üldse ja mis minusugusele hädakäpale kah jõukohased võiks olla. Ka lugesin korralikult läbi KKK rubriigi ja vaatasin ära Irina Tamme selgitava video. Teoorias peaksin ma nüüd ilmselt tugev olema - praktika...., noh, see vast ka ikka ajaga tuleb. :)

Toetusgrupis haige olemisest tekkinud enesehaletsuse ja sellest tulenenud üle söömise teemal virisemisest oli kasu ka. Minuga võttis ühendust üks kodukandi inimene, kelle kuulumisest fitlappijate ridadesse ma siiani polnud üldse teadlikki olnud (tõsi, olin linna peal täheldanud tema sihvakamaks muutunud kehakuju küll, aga noh, inimestel on erinevad meetodid salenemiseks, eksole) ning pakkus moraalset tuge ja seltskonda, kui taas külast kodus olen. Nii et Tele2-l on täiesti õigus. Virisege, kodanikud, virisege valjusti ja avalikult - see viib elu edasi! ;) (Iseasi muidugi, et sedasorti elu edasi viimiseks mõeldud virisemine võiks siiski viisakas püsida.) Käsiloleva nädala veedan siiski veel põhjanaabrite riigis, lasen kassil muru närimist ja õues püherdamist nautida (kesteab, kas vaeseke järgmist suve üldse näebki enam - vanus juba kassi kohta kõrge, 20s eluaasta jookseb, ning paar päeva tagasi leidsin veel ühe kasvajakese moodi asja ta kõhu alt) ning püüan kohevarsti algavaks tööperioodiks veidigi ettevalmistusi teha. August on juba ülehomme. :(