Homme täitub mul nädal aega arvuti-fitlapis olemist.

Olen olnud keskmiselt tubli, aga enese parandamise ruumi veel on. Alles harjutan selle asenduste süsteemi kasutamist. Ja imestan teisi, kes algupärase retsepti asenduste kaudu on taldrikule saanud midagi täiesti muud, mis aga ilmselt toitainete ja kaloraaži osas algupärase retseptiga siis järelikult võrdne on. Täna just näiteks nägin imeliselt ahvatlevat kartuli-kana rooga, mis algselt oli hoopiski hirsipudru retsept olnud, kui ma asjadest õigesti aru saan. (May-Britt postitas.) Aga oh boy, kuidas see pilt mind neelatama ja seda sööki (ja eriti seda värsket hapukurki) himustama pani. (Ma vist näen seda ilusat taldrikutäit täna öösel unes ka. :D)

Isud üleüldiselt käivad mul lainetena. Sel fitlapi-nädalal on mul olnud hirmus isu soolapähklite järele. Ja nendega olen patustanud ka, tunnistan. Mingi patustuskord korra nädalas vist siiski oli lubatud? Hetkel tundub, et soolapähkli-isu ongi nagu üle kah juba läinud nüüd (mis ei tähenda, et mingi uus isu peale ei võiks tulla).

Kaalunumber on vähenenud poole kilo võrra (niivõrd kui ma oma kaalu usaldada saan).

Tegelikult on mu kaal viimased kolm aastat üsna muutumatu püsinud (+/- 3 kilo siia-sinna). Nii et see pool kilo veel mingi eriline näitaja ei ole, aga siiski kena kaalule astudes näha, et täiskilode viimane number on vahetunud.

Pean ennast ohjes hoidma, et toiduaineid ikka korralikult kaaluksin süüa valmistades (mul kipub olema kiusatus "silma järgi" asju lisama hakata, kui esimene nädal aega ka korralikult kaalunud olen - no ja see "silma järgi" vajub aja jooksul tasahaaval liialdusteks ära).

Täna keegi hõikas grupis, et sooviks motiveerijat-käehoidjat, kes aitaks ree peale ronida. Esimese hooga mõtlesin, et jaaaa, mina ka (vajaks seda). Siis mõtlesin veel veidi, vaatasin endasse ja leidsin, et pigem mul oleks vaja vist minuga koos elavat kokka-politseinikku, kes mulle need söögivärgid valmis teeks ja kumminuiaga vastu näppe annaks, kui midagi ülearust külmkapist õngitseda või küpsisekarbist suhu toppida üritan (küpsisekarp on laual jah, laps va kõrendik tahab ja tohib neid ju aeg-ajalt süüa). Minuga pehmete meetoditega hästi ei saa neis asjus, kange jurakas nagu ma olen (perekonnaviga). Pigem siiski pusin praegu omaette ja ronin korralikult reele - aga vot kui korralikult seal ree peal juba olen, siis oleks küll miskit personaalset politseinikku vaja, kes mind kraedpidi kinni hoiaks, kui üle serva vupsata üritan.

Liitusin ka Endomondos kõndimise väljakutsega. Rühmavärk, kõndimine on ka hea - ja joosta ma esiteks praegu ei jaksa ja teiseks ega mu põlved seda ka väga ei soosi (hetkel nendega kõik korras, aga ma ei taha seda head olemist ära rikkuda õhinapõhise ülepingutamisega). Ja küllap teiste kõnnitud kilomeetrite numbri nägemine mindki auahnemaks ehk teeb, et mitte võistlejaterivi punane latern olla.

Lisaks jandasin täna viis tundi oma peenraga, nokitsedes sibula-alalt (mägisibulad ja muu mudru) igasuguseid salakavalaid pisikõrrelisi välja, upakil seitsmes keerus ning püksid mullatolmu ja sipelgaid täis. Loodetavasti läheb see pingutus ka mu keha arvates siiski füüsilise aktiivsusena kirja.

Kui eelmises postituses kurtsin, et ei ole suutnud iga päev kõiki ettenähtud söögikordi ära süüa, siis täna saabus eelmise nädala raport, mis selle asja kohta ka natuke statistikat tegi. Selle järgi on mul kõige paremini õnnestunud hiliste õhtueinete söömine (tervelt kuus korda) ning kõige kehvem on lugu hommiku- ja õhtusöökidega (ainult neli kumbagi). Postitust kommenteerinud Kaisa soovitas, et siiski püüaksin ettenähtu ära süüa ja kui muidu ei saa, siis näiteks ühitada õhtusöök hilise õhtueinega. Püüan tema soovituse järgi teha siis uuel nädalal, kuigi pean veidi iseendaga aru pidama, milliseid eineid ma siis ühitada saaks.