Pole ammu midagi kirja pannud, sest lõputöö on nõudnud oma aja. Töö kaitsmise ettevalmistustega veel käivad. Niisiis, Fitlap, töö, kool, pere, koerad...

Viimased aastad on olnud pöörased.

Stress,üleväsimus ja ealised muutused kergitasid kiiresti kaalu enneolematutesse kõrgustesse. Eks üleväsimuse, öiste õppimiste ja närvipingega tekkis ka öine söömine, mida ma pole kunagi enne harrastanud. Niisuguse enesehävitusliku elustiili peale hakkas mu tervis üha enam endast teada andma kuni põlved ja puusad kuulutasid välja streigi. Midagi tuli muuta elus. Kohustusi ära jätta ei saanud, puhkamiseks aega ei olnud, kuid söömisega peaks saama olukorda parandama hakkama.

Mõte oli, aga teostamiseks piisavalt jõudu ega plaani polnud.

Ja siis ühel päeval tuli jutuks töökaaslasega, kuidas ta tütre pere ja ta ise tegelevad kaalualandamisega tervisliku kava järgi. Oo, kas ma tõesti kuulsin õigesti? Seda ma olingi otsinud! Õhtul kodus klõbistasin arvutis ja otsisin Fitlapi üles. Retseptid olid jõukohased, kuid kõik nii uus ja harjumatu. Otsustasin proovida.

Suure pinge ja väsimusega ei ole ükski asi lihtne, kuid tagasiteed ka enam polnud. Liigesed kimbutasid kurjalt ja seda sain ma enda heaks teha. Algus oli raske. Kohe nii raske,et ma poleks uskunud, et söömisega seotud elu muutmine on nii raske. Kuid ma jätkasin ikka. Alguses ei osanud ma planeerida ja külmikusse osta parajates kogustes toiduaineid. Köögis kokkamine võttis mu viimase vaba aja ja nädalavahetustest ma parem ei räägigi. Ja ma jätkasin ikkagi. Läbi pisarate, hambad ristis ja kaal muudkui langes. Algusest peale hakkas kaal ootamatult sujuvalt langema. Segavaks asjaoluks oli aga pidev näriv näljatunne. Ma kannatasin selle lihtsalt välja.

Tänaseks on langenud 11,5 kg kolme kuuga. Riided on numbri kuni paari võrra väiksemad. Selga panna ja osta ei oska enam midagi. Käin poes ja muudkui proovin ning vahetan numbri võrra väiksema vastu. Ikka ei harju sellega ära! Liikuda on lihtsam. Põlved ei valuta ja kükitada saab täiesti tavalise inimese moodi ja valuvabalt. Kahjuks puusaliigestele kaalulangetus nii head toimet pole avaldanud.

Söögivalmistamisega ma enam üle ei pinguta. Aega on vähe ja köök pole ülepea kunagi mu lemmikkoht olnud, aga on palju lihtsaid retsepte, mis lasevad minusugusel kavas püsida ja söönuks saada. Olen leidnud retseptid, mis täidavad kõhtu paremini kui teised. Olen palju rohelist jm värsket sööma hakanud. Arvatavasti on selle tulemusel ka nahk hoopis parem ja jumekam. Loomulikult aitab ka täielikult suhkrust ja valgest jahust loobumine. Kusjuures, mina, kes ma olen olnud elu aeg tõeline maiasmokk, ei tunne mingit erilist puudust magusast (arbuus välja arvata).

Ma ei oleks seda  suutnud uskuda, kui keegi oleks enne Fitlap'iga liitumist seda mulle öelnud! Lisaks on mu pere hakanud sööma tervislikumalt. Kuigi abikaasa ei ole Fitlapiga seotud, siis sööb ta neid asju, mida valmistan kava järgi ja on hakanud isegi kohvi sisse suhkrut vähem lisama (eriti peale õpetliku filmi vaatamist).

Kui mu tütar tuli külla ja nägi mind, siis ta üllatus, kui palju ma olin üsna lühikese ajaga "õhemaks" jäänud. Nüüd on temagu Fitlapi pere liige.

Niisiis, mõne kuuga on muutunud mitte ainult mu toitumine ja tervislik seisund (paremaks loomulikult), vaid ka mõtlemine ja minu lähedased on kuidagi märkamatult hakanud samuti muutma oma toitumisharjumusi tervislikuma poole.

P.S. Siin on palju motiveerivaid pilte "enne" ja "pärast Fitlappi". Minul neid ei ole. "Enne" ajal ma lihtsalt vältisin pildile sattumist ja ka peeglist käisin mööda kinnisilmi. Uuest "minast" aga pilte veel ei ole. Toitude pildistamiseks peaks need ka kunstipäraselt taldrikule sättima, aga selleks pole mul aega ega annet ja nii rändavad kõik road kõhtu enne, kui fotokas meeldegi tuleb.