Njahhh, käsin täna poes, riidepoes, kuhu ma ausalt öelda liiga tihti viimastel aegadel minna ei soovi, sest asjad, mis meeldivad, selga ei mahu, pole sellist numbritki ... . Kuulda lauset, et oi, niiiii suuri numberid meie poes ei müüda, ju ka ei taha. Mulle küll ei ole nii öeldud, aga ühele tuttavale, kui läks tütrele kleiti vaatama, just nii öeldi, kuigi ta ei küsinudki midagi, et suuremat suurust vm.

Ega praegu väga ei taha uusi asju osta, sest loodad ju, et varsti, varsti saab osta väiksema numbri ja loomulikult ka sellise, mis päriselt meeldib ja mitte, mis lihtsalt selga mahub :-). Vaatasin seal kampsuneid, sest no need ei pea olema päris täpsed, ikka venivad veidi siia ja sinna. Võtsin paar tükki proovida ja need halastamatud proovikabiini peeglid, need tekitavad ikka õudu, ka siis, kui oluliselt väiksemad numbrid selga mahtusid, siis tihti sai riie just seetõttu tagasi viidud, et ei olnud ideaalne seljas. Kuidagi eriline on see valgus neis, mis iga väiksemagi figuurivea välja toob. Olen vahest isegi mõelnud, et miks poodnikud seda teevad, nende huvi võiks ju olla hoopis rohkem  müüa ja sättida valgus nii, et inimene kenam paistaks ja võimalikult rohkem ära ostaks.

Igal juhul see halastamatu peegli ees seismine tegi nukraks. Kuigi kuuga sai kenasti üle viie kilo maha võetud ja mõõdudki kahanesid, siis ega pilt just paremaks ei ole läinud, ega ma muidugi arvanudki, et nüüd kohe missivälimus, aga no ikkagi ju. Enesetunne on oluliselt parem ja energiat samuti rohkem ja see on tekitanud tunde, et näen ka parem välja, aga ilmselt vaid enda jaoks :-D, peegel seda ei kinnitanud. Ega ma ei hakanud muidugi just otse küsima ka, et peeglike, peeglike seina peal, sest tõde on valus kuulda, piisas nägemisest küll.

Ma ei ütleks, et nüüd motivatsioon kadunud, kuigi selline negatiivne kogemus mind ka just ei motiveeri. Mõni on selline, et aitab piits, mulle mitte, ikka hea sõna on pigem edasiviiv. Eks ma nüüd katsun siis keskenduada positiivsele ehk juba paranenud enesetunne ja pilti vaadata vaid nö õiges valguses :-).