Tervitus!

Algatuseks, et sügise lõhn on metsas. Ja see ei ole üldse nukker, nautisin seda pühapäeval nii pikalt, samal ajal ka seeni korvi kogudes, et kallis abikaasa helistas ja küsis, et kas kõik korras, kuidagi kauaks oled jäänud :-D. Kõik oli korras, aga see kergelt mõrkjas sügise hõng, päike, mis soojendas, aga ei kuumutanud, see hoidis metsas kinni. 

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida vaid mõttes on mõlkunud ikka, et kui räägitakse mingist krõksust, mis käib ja annab jõu teha muutuse päevapealt või suisa hetkest. Seda kuuleb mitmete tegevuste juures sealhulgas muidugi dieedi alustamisel. Vot seda ei olegi uurinud, kaua see krõks kellelgi vastu peab, et kas päeva või kuu või aasta või jääbki nii, et vanad harjumused tagasi ei tule. 

Minul ei ole millegagi seoses mingit krõpsu käinud. Erinevate asjadega on tulnud teha palju tööd, et muutusi saada. Kui asi pole veel liiga käest läinud või harjumus liiga pikalt kestnud, siis on õigele rajale saamine lihtsam, kui vana harjumust tahtmine ümber muuta, siis võtab maadlus palju rohkem aega. Eks ma ole siin blogides maininud ka, et see ülekaal ja toitumise jälgimine on mulle minu vanusega võrreldes uued asjad ja nii ma siin maadlen, et kord minu uued soovid ja tegemised peal ja siis jälle vanad harjumused. 

Nagu öeldud, siis krõpsu ei ole käinud, aga viimast otsa olen tundnud, et miski on muutumas. Ja see miski ei ole midagi juhuslikku vaid väga selge positiivse mõtte kordamine. Eelmises postituses rääkisin, et me ei peaks enda vastu nii kurjad olema ja rohkem tunnustama. Olen viimase umbes kuu jooksul seda endaga ka teinud, et see pahur kurjustaja, kes pidevalt mu õlala istus ja iga eksimuse korral tänitama pani, siis tema häält lihtsalt ei kuula ja viin mõtte selle juurde, mis on hästi olnud, mida olen saavutanud. Ja endalgi on raske uskuda, aga see mõtlemine on andnud vabadust ja rahulolu ja lootust, et õnnestubki paremini. Igal juhul on nüüd mu eesmärk seda positiivsest tegelast lasta rohkem rääkima ja innustama. Vaatame kuidas läheb, annan peagi teada. :-)