Käisin hommikul kaaluag rääkimas. Nagu arvasin on need pikad pühad kõik ilusa ära rikkunud. Kirusin endamisi oma ema, kes valmistab alati head kodust ja millele ei suuda kuidagi ei öelda. ja muidugi on ka sõbrad tuttavad süüdi, kes läbi astusid ja kellele ikka pead ju parema lauale panema. Ainus kes sel hetkel ju süüdi pole olen mina ise.

Võtsin siis oma jalad selga ja astusin peegli ette. Tõsine vestlus ootas ees. "Rauna, kas nüüd või ei kunagi?" oli mu esimene küsimus. Lausa häbi oli endale otsa vaadata..... Aga mis seal ikka, tuleb nüüd ja kohe alustada. Võtsin uuesti oma menüü ette ja kontrollisin külmkapi üle. Kõik pudelis kastmed ja muu selline läks otse teed prügisse. ladusin riiuli veepudeleid täis ja tegin endaga rahu. "Koos saame hakkama!"

Loodan, et ka mu mees tuleb asjaga kaasa. Söögi osas ta ei nurise, aga liikumisega on teine jama. Õnneks tuli ka meile lumi ja lapsed seda juba kasutamata ei jäta. emme peab ikka kelgumäele kaasa minema ja kelku üles tagasi tassima.