See on küsimus, mida enimik Fitlapi kaalulangetajatest on endalt ehk mitu (tuhat) korda küsinud. Mina ka.

Hoiatan et see postitus on eelmiselt erinev ja üldsegi mitte nii positiivne. Veel kolmapäeva hommikul oli kaal 74,3kg. Olin täitsa positiivselt meelestatud. Number polnud päris see mida ma lootsin, aga ikkagi langevas suunas. Aga siis...neljapäeva hommikul, kui mel oli nö grupikaalumine, näitas kaal 74,8kg! Olin pehmelt öeldes šokeeritud ja pettunud. Kuidas nii? Eelmisel õhtul olin söönud kana ja salatit. Joon vett ja Figura teed. Noh, hommikuti ka tassi kohvi. Täiesti käega löömise tunne tekkis küll. Tee trenni, toitu normaalselt, aga ikka...tolknen siin 74kg sees ja ei lähe asi paremaks.

Teisipäeval käisin rauda liigutamas ja arvatavasti tuli jõutõmbes isiklik rekord ära. Kang ise on ca 15-17kg ja 90kg kettaid peal. Seega 105-107kg. Tehnika poolt ei saa kommenteerida kuna siinses saalis puuduvad peeglid ja ma ei näe ennast, aga tunne oli kohmakas küll. Et ikka piisavalt raske värk :) See tekitas hea tunde küll, et jaksu on.

Siis aga see neljapäevahommikune pettumus...Ma kohe ei teagi. Tekkis tunne, et nüüd läheks ja õgiks ükskõik mida, sest vahet pole ju niikuinii. Pingutada või mitte, kaal langeda ei taha.

Tean, et asi on kinni mõtlemises. Minu puhul eriti. Olen äärmiselt enesekriitiline, nõuan endalt palju ja pettun kui saavuta soovitut. Pettumus võib kesta päevi, võib-olla isegi nädala.

Sellistel hetkedel ongi tuge vaja, et teelt kõrvale ei eksiks. Et saavutatut lihtsalt minema ei viskaks.

Tänaseks pole see pettumuse tunne veel täielikult üle läinud. Juurdlen ikka selle üle, mida teha saaks, mida ma muutma pean? Mitte sööma?🤔

Loodan endiselt et ka lähenevad soojad ja ilusad ilmad teevad meele rõõmsamaks ja annavad energiat juurde. Viimastel päevadel on kimbutanud ka väsimus ja roidumus. Teen oma asjad ära, kui erilise entusiasmita. Nagu oleks jälle talv.

Vihmased ja külmad ilmad mind õue ei kisu. Eriti siis kui olen väsinud. Isegi korralikumas riuetuses hakkab kiiresti jahe ja haigeks küll jääda ei tahaks.

Ei tea kui palju peab veel rügama, et tekiks hea eduelamus, selline "jess" tunne et asi tõesti sujub. Hetkel veel pole. On selline kõhklev ja kahtlev olemine. Võib-olla edeneb, võib-olla mitte.

Õnneks on olemas meie väike julgustav grupp ja ma siiralt loodan, et motivatsioon otsustab peagi tagasi minu juurde lennata :)