Minu tänase päeva teema on see, et pattu on vaja ja tulebki teha. Vähemalt püüan iseendaga selles osas kokkuleppele saada. Ma püüan küll üldiselt üsna täpselt (ehk liigagi) kava järgida ja patud on ka üsna etteplaneeritud. Siiani on mu patud olnud ka üsna pisikesed. Täna oli siis plaanis suurem patt - siidrite proovimine. Ja see patt oli igati tegemist väärt. Mitte siidrite pärast, vaid sõprade pärast, kellel samuti puhkus hakkab lõppema ja keda ma nüüd pikka aega ei näe. Teades, kui väikse kalorsusega on Fitlapi kava, ei ole ma oma patutoidukordi isegi kavasse märkinud. Toetun pigem enda meelekindlusele ja sellele, et ma ju tean, et sõin või jõin kavast mööda ja seepärast tuleb ülejäänud nädala päevadel toitumisel hoolikam olla. Püüan ikka seda va sisemist vastutust kasvatada.

Hommikul oli pärast kaalumist selline kummaline hetk, kus kaalule astudes fikseerisin enda jaoks, et ahaa - 100 grammi on juures. Ja siis pool tundi hiljem sain aru, et tegelikult on eilsega võrreldes hoopis 200 grammi vähem. Ööjooksujärgne piimhape hakkab lihastest lahkuma. Ilmselt on mul lihtsalt laupäevane kaal ajusse salvestatud ja vahepealsed numbrid on olnud lihtsalt numbrid, suuremat tähendust omamata.

Täna olid hommikusöögiks planeeritud singivõileivad, aga hommikul tundsin, et tahan midagi muud ja tegin hoopis vaeseid rüütleid. Juurde ikka tass piimaga kohvi.

Lõuna ja õhtusöök jäid siidrite proovimise aega. Kõrvale sõin natuke ploome, banaani, pirni, õuna, värsket kurki. Jõin tassi kohvi piimaga ja vett. Ei söönud midagi magusat, ei tükikestki šokolaadi ega ühtegi kommi. Usun, et lõppkokkuvõttes suutsin kalorsuse siiski kontrolli all hoida ja asi ei läinud päris hulluks ära.

Hiliseks söögikorraks tegin tomati-kurgi salatit, juurde kaks viilu röstitud Saibi kanasingiga. Polnudki enama järele isu ja pealegi tundusid tädi maalt saadetud tomatid nii ahvatlevad. Ja olid väga maitsvad ka.

Halb kogu asja juures on see, et homne päev läheb ka kavast mööda, sest täna tekkis üks väljasõidu plaan, mida varem plaanis polnud. Püüan hommegi jääda mõistlikkuse piiresse ja mitte liialdada. Õnneks on väljasõidule võileibade tegemine minu ülesanne, nii et saan jälgida, mis suust sisse läheb.