Veel viimased nädalad puhkust on alles jäänud. Blogidest loen, et sageli on puhkus paljudele kaalulangetamiseks keeruline aeg - palju liikumist ja ahvatlusi. Minu jaoks on puhkus siiani kaalulangetuseks parim aeg olnud, sest siis saan sellele täielikult pühenduda. Kui igapäevatöö peale hakkab, siis võib tööpäevast tingitud väsimus kaasa tuua lihtsama käega löömise ja lihtsama vastupanu teed mineku. Püüan puhkuse lõppedes toetuda paremale planeerimisele.

Tõke 3. Ootamatused ja kehv planeerimine (aitäh Carmen Rac). Kavast ja plaanist möödaminekuid tuleb ikka ette. Alati ei õnnestu kõike etteplaneerida. Kui ma tean, et nädala jooksul on tulemas sündmusi, kuhu ma oma karbiga ei lähe ja kus võiks veidi vabamalt võtta, siis püüan patutoidukorra sinna sättida. Näiteks tean, et laupäeval on tulemas kokkutulek, kus head grill-liha pakutakse ja ma tahan seda liha süüa. Järelikult ei raiska ma selle nädala patutoidukorda suvalise jäätise või koogi peale, vaid eelistan kokkutulekul ennast mõnusalt tunda (samas siiski häid valikuid tehes). Esmaspäeval on sõbrannadega istumine - sinna läheb järgmise nädala patutoidukord. Samas tuleb valmis olla ka selleks, et kõike ei saa etteplaneerida ja mõnikord tuleb väljas süüa. Siis püüan lihtsalt teha paremaid valikuid või kui üks toidukord lähebki nihu, siis ei pea see juhtuma ju kogu päevaga.

Tõke 4. Üleplaneerimine. Selles mõttes, et kaotad igasuguse paindlikkuse ja elu jääb elamata. Püüad igal tingimusel kavast kinni hoida ja kui kava järgi toituda ei saa, siis jätad üldse söömata. See võib viia hundiisuni ja piirideta ülesöömiseni. Kaalulangetamine vajab küll planeerimist ja enesedistsipliini, aga paindlikkus peab alles jääma. Ja oskus olukorraga kohaneda.

Tõke 5. Eesmärgi puudumine. Miks ma tahan kaalust alla võtta? Kas selleks, et teistele rohkem meeldida või selleks, et iseenda kehas paremini tunda ja tervem olla? Teiste komplimendid ja paremini seljas istuvad riided on toredad, aga minu jaoks on esimesel kohal siiski tervem mina ja tervislikum eluviis. Rohkem energiat. Rohkem jaksu liikuda ja olla.

Tõke 6. Motivatsiooni kadumine. Olgem ausad - me kõik alustame oma teekonda innukalt ja suure hurraaga, valmis muudatusteks. Aga...ühel hetkel jõuab enamik meist sellesse punkti, kus motivatsioon enam nii suur ei ole. Kui kaal on juba päris palju vähenenud, ei tundugi kaalulangetamine enam nii oluline. Kui kaal ei lange, tekib tahtmine käega lüüa - kaua ma ikka rabelen, kui sellest midagi ei muutu? Kui päeva jooksul oled patustanud rohkem, kui lubatud - kui piip on läinud, siis mingu prillid ka? Motivatsioon on kerge kaduma, kui eesmärk ei ole enda jaoks selge. Kui mul tekib tahtmine loobuda, siis ma mõtlen tagasi sellele tundele, kuidas ma tundsin ennast siis, kui olin nagu kilesse pakitud viiner. Püüan järjest suuremaks jäänud ja lohvakamaid riideid kapist välja praakida, et ei oleks enam, millega pekivolte peita. Natuke pelgan seda aega, kui tööl saabuvad kõige väsitavamad perioodid - kas ma jaksan siis lõunasööki järgmiseks päevaks valmistada või tekib käega löömise tunne?

Võibolla lisan nimekirja kunagi veel midagi juurde.

Hommikul teretasid mind taevast tumedad pilved. Selline tunne, et kohe-kohe jõuab lubatud äikesepilv kohale... aga ei jõudnudki. Pärastlõunal oli laps lasteaiakaaslase sünnipäeval ja nii sain mina järgmise kolme päeva söökide plaani kokku panna. Homme on vaja kauplust ja turgu külastada, et varusid täiendada.

Tänastest toitudest. Hommikusöögiks olid vaesed rüütlid tassikese piimakohviga. Lõunaks tegin kartulipõhjaga spinativormi, sest eelmisest korrast oli veel spinatit järel. Kuna laps oli sünnipäeval, sain õhtusöögi osas natuke kergemalt võtta ning tegin putru banaani ja piimaga. Hiliseks toidukorraks valisin ProFeel proteiinijogurti, pähklid ja pirni.