Viimasel paaril päeval on motivatsioon kuidagi langema hakanud. Tahaks ju küll, et kaal väheneks, aga... Liiga rutiin? Imetlen siinseid tublisid kaalulangetajaid, kes suudavad ennast motiveerida ja premeerida väikeste saavutuste puhul. Ehk on minu ettevõetud -9 kg liiga suur suutäis korraga ja peaks ka väiksemaid eesmärke ette võtma. Iseenesest rõõmustan ma iga languse puhul niikuinii ja suuremas plaanis on eesmärk see, et enesetunne oleks hea ning riided ilma pigistamata selga läheksid... Ei teagi. Peab motivatsioonipaketi väljamõtlemist tõsisemalt vaagima.

Hommikusöögiks tegin putru kodujuustu ja kookoshelvestega. Pärast hommikusööki läksime lapsega talle ujumisprille ostma, sest homme on plaanis minna veekeskusesse. Talle üldse ei meeldi, kui nägu märjaks saab, aga eelmisel korral hakkas veekeskuses ise pead vee alla panema ja proovis sõbra prille ja tahtis siis endale ka. Uued prillid motiveerivad eh rohkem ja usinamalt veega sõbraks saama. Toidupoodi astusin kindla plaaniga osta koju vabavara. Kui kapis on olemas, siis jõuab ehk lihtsamalt tee taldrikule ka.

Lõunaks olid pannkoogid singi ja juustuga. Ei olnud midagi väga vaimustavat. Oleksin vist pidanud taignasse veidi vett segama, nagu soovitatud. Kohati tuli pannkook paks nagu karask. Maitsestama oleksin pidanud ka paremini. Juurde üks lühike kurk, üks tomat ja lehtsalatit. Kokku üks korralik kõhutäis.

Pärast lõunasööki hakkasin õhtusöögiks valmistuma. Tegin klassikalist ühepajatoitu. Ühe kolmandiku kartulist asendasin bataadiga ning sibula asemel kasutasin suvikõrvitsat. Tegin korraga kolmekordse portsjoni. Kui ma juba köögis askeldamas olin, siis tegin ühtlasi homseks valmis kõrvitsaseemnetega karaski, sest homne päev saab kiire olema ja söögitegemiseks jääb vähe aega. Täna karaskit maitseda ei saanud, sest polnud tänases kavas, aga loodan, et on maitsev.

Pärast õhtusööki lippasin ema juurde, et kassi sööta, sest ema on ise kodust ära. Laps otsustas, et jääb koju. Seepärast sain ette võtta 2x10 minutit kiirkõndi. Ja selle kiirkõnni ajal otsustasin, et motivatsioon või mitte, aga koju jõudes istun trenažööri peale ja väntan. Väntan kas või pool tundi. Nii ma tegingi. Higi hakkas jooksma ja enesetunne oli hea. :) Oma peas hakkasin juba mõtlema, kuidas pool tundi väntamist homsesse tihedasse päeva ära mahutada.

Hiliseks söögikorraks tegin kodujuustu mandlijahu ja banaaniga.

Vee joomisega oli ok, rohkemgi kui ettenähtud.

Homne õhtu läheb ilmselt kavast mööda, sest töökaaslastega on istumine plaanis.