Eile tegin siiski ühe 16-minutilise treeningu veel otsa. Pärast seda oli selline tunne, et natuke isegi võib ennast liigutada. AGA, siis peabki liikuma jääma. Kui natukeseks istuma jäin, siis olid jalad kohe kanged. Tuleb olla nagu igiliikur :D

Hommikuks oli olukord siiski eilse hommikuga võrreldes veidi parem ja täna ei pidanudki tööl liikuma nagu puujalgadega. Treppidest liikumine oli siiski valulik. Kergelt. Talutavalt. Täna otsustasin trenni vahele jätta ja jalgadele veidi puhkust anda. Nad on ju ikkagi ka inimesed....

Toitumisega oli täna nii ja naa. Hommikusöök oli plaanipärane. Lõuna läks plaanist välja, sest tööl oli sünnipäev. Sõin kaeraküpsiseid. Nii umbes 3-4 tükki. Kusjuures ilma süümepiinadeta. Õhtusöögiks ootasid kodus peedisalat ja kalkuni-kodujuustu kotletid. Hiliseks söögikorraks teen midagi kohupiimaga. Seisab külmikus ja ootab ärakasutamist.

Koolis on sünnipäevade tähistamisega sageli sellised lood, et need lõpevad hunniku šokolaadide ja kommidega. Sünnipäevalapse jaoks. Sellel aastal otsustasin, et ei kingi ise ühelegi kolleegile sünnipäevaks šokolaadi. Selle asemel olen lasknud kätel käia ja kingin midagi oma kätega tehtut. Vaeva on küll rohkem kui poest šokolaaditahvli või kommikarbi haaramisega, aga samas on midagi asjalikumat ja isiklikumat.

Laste sünnipäevadest on ka sahtel juba komme täis. Täna jagasin osa väiksematele hoolealustele ära. Kui sahtlis midagi patust ei ole, on libastumise oht väiksem. Mul tekib just üleväsimusega meeletu magusa isu. Kui suudan selle hetke üle elada ja midagi normaalset süüa, siis on oht selleks hetkeks ületatud.

Selle nädala lõpus on taas ees ootamas üks sünnipäeva tähistamine. Laupäeval. Enne ja pärast seda püüan ikka võimalikult kavas olla, et üks sünnipäev suuri kahjusid kaasa ei tooks ja patustamisest oleks lihtsam taastuda. Hetkel ei tunne ma motivatsioonikriisi ega muud sellist, mis tahet kavas olla, kuidagi lõhkuda võiksid. Pigem on patud teadlikud ja planeeritud. Ei mingit emotsionaalset söömist ega käega löömist. Ma teen seda ju enda jaoks. Kuna ma olen normaalkaalule üsna lähedal, siis ei tekita ka seisakud ka kõikumised erilist masendust. See kõik ei tähenda muidugi seda, et mingil hetkel (näiteks kuuseisu tõttu) ei võiks mind tabada must masendus ja meeleheide, et kaal ei vähene.