Stressiga on mul toitumise osas selline lugu, et pingeseisundis ma kohe üldse ei vaata, mis suust sisse läheb. Ja läheb ikka pigem rohkem kui vähem. Või kui lähebki vähem, siis ikka täiesti valesid asju. Šokolaadi... marmelaadikomme... kooki... jäätist... saiakesi... Ja isegi sellist tunnet ei teki, et äkki olen homsest tublim. Mkmm. Kogu tublidus piirneb sellega, et võib-olla astun hommikul kaalule ja võib-olla nendin, et läks lappama jah.

No lappas ausalt öeldes terve talve. Pime ja külm aeg. Kogu aeg kiire. Süüa teha aega ei ole. Ainult täna teen nii... Lappamisel on teatavasti oma tagajärjed ka. Eriti kui seejuures näiteks trenni ei tee ja pigem diivaninurgas oma šokolaadi ja saiakest nosid. Kogu loo juures on kehv see, et tagajärjed ei ilmne kohe ja siis kipub tekkima tunne, et võibki. Aga tagajärjed ei jää tulemata. Mida hiljem tulevad, seda valusamalt laksavad.

Minu tagajärg on tänaseks käes ja püüan nüüd peeglisse vaadates enda vastu aus olla. Ehk siis eelmise suve vaevaga maha läinud kaalust on 3 kilogrammi tagasi hiilinud. Ei ole just määratu kogus, aga kui sisemine rahulolu on häiritud, siis tuleb ikka midagi ette võtta. Ja ma ei saa isegi öelda, et ma poleks seda märganud, et number hiilib suuremaks. Märkasin muidugi, aga ei olnud kuidagi motivatsiooni kogu selle asjaga tegeleda. Tuleb välja, et stress ja pingeline töö on väga head dekoratsioonid, mille taha oma laiskust ja motivatsioonipuudust peita ja siis iseendaga varjuteatrit mängida. Iga etendus saab kord läbi. Nii ka minul.

Paari viimase nädala jooksul olen olnud trenni osas tubli ja vähemalt kolmel korral nädalas trenažööri sõtkunud. Paraku - ainult üksi trennist ei piisa. Tuleb aga uuesti hakata jälgima, mida suhu pistad. Hetkel ei ole plaanis ainult tagasi tulnud 3 kilost jagu saada, vaid püüda natuke suurema eesmärgi poole. Motivatsioon on olemas. Trenniga algus tehtud. Lisaks rattale ka strepper koju soetatud. Algus on paljutõotav. Pean veel natuke endaga nõu pidama ja kaaluma, missuguse numbri täpsemalt eesmärgiks sean. Number iseenesest ei olegi otseselt eesmärgiks, aga numbrid on mõõdetavad ja annavad paremat aimu sellest, kas pingutsed on vilja kandnud ja kas olen teel sinna, kuhu tahan jõuda. Iseenesest peaks olema lihtsam uuesti kavaga algust teha, sest süsteem on ju tuttav. Vaja lihtsalt uuesti kohaneda ja oma mugavustsoonist välja tulla.

Püüan seekord tasa ja targu suunduda oma eesmärgi poole. Mõnuga või nii.