Mul oli tunne, et midagi on tegemata. Miski näris kuklas ja siis sain aru, et see on postitus. Mul oli vaba nädalavahetus, oh imet, mistõttu sain rahus oma vanematele ja vanavanematele külla sõita, süüa rabarberikooki ja hapukapsasuppi ja nuudliwokki ja keelduda tervislikkusest. Kuidas saabki vanaemale öelda, et ma ei söö sinu suppi või kooki, kui ta on nii palju vaeva näinud. Või kuidas ma siis ei proovi tükikest teisest koogist, kui olen selle koos emaga valmis meisterdanud. Sellist asja pole aastaid nähtud ja patt oleks olnud ära öelda. 

Minu meeletuks õnneks sadas muidugi vabadel päevadel ladinal vihma, aga vähemasti sadas ta nüüd kõik veel rohelisemaks, kastmisega ei pea vaeva nägema ja autot ka pesema. Tegelikult olin kohe päris rõõmus, kui paduvihmas mööda maanteed kihutasin, meil ju ometi on juba 100-110 km/h alad, ja lõugasin laule laulda. Vihm on alati puhastanud, ükskõik, mida parasjagu puhastada on vaja. Eelmisel suvel ütles mu vanaisa selle pika põuaperioodi peale, et "ju oleme siis na patused, et vihm seia ei tule." Võib-olla olimegi, aga mina sain küll suve jooksul vähemalt korra kuni aluspesuni läbimärjaks, sest jäin äiksetormi kätte. See oli ka mõnus! Seega, ehk pühkis see minu meeletu masenduse, sest kui kõik ümber virisesid, siis mina mõtlesin, et vihm on ilus ja vajalik. Muidugi loodan nüüd, et see ei jää meil püsiilmaks, vaid ilmub vahel paariks päevaks ja siis on jälle päike.  

Teine ime on ka toimunud. Nimelt vajuvad muud püksid jõle palju alla ja ma pole viitsinud ega aega saanud, et minna omale korralikku vööd ostma. Tõmbasin siis igaks petteks kapist number väiksemad vanad püksid välja. Need unistuste püksid, et ühel päeval ma ju kannan neid, seega ei viska ega anna ega anneta ära. See päev jõudiski neljapäeval kohale! Hää küll, ideaalsed veel pole, sest puus on mul sama lai kui ekvaator, aga sääred on juba veidi suured. Nüüd võiks see puus ka koomale tõmmata ja ujumisrõngast, mis siis, et ta on juba kenasti kahanenud, oleks ka ilus minema jalutada. Aga mis ma ikka virisen, need püksid olid esimeseks eesmärgiks ja see on täidetud. Kaalu ärge küsige, ma olen tegelikult eluaeg oma enesetunnet ja kaalunatukest pükste järgi hinnanud. Seega, kui ma nüüd neisse kohe päris kenasti istuma hakkan, siis ehk saan varsti kiruda, et pidin uued püksid ostma, sest oli number pisemat tarvis. Oh, unistused... 

Nagu ma juba ütlesin, siis sõin vist neli või viis koogitükikest, kus olid päris tavaline nisujahu, valge suhkur ja muud tavalised asjad. Nuudlid polnud mitte riisist, vaid tavalised munakad, sest noh, kui mina olen tervislik ja jälgin seda joont, siis kogu muu maailm pole. Ema tahtis, et ma sööksin makarone ja viinereid. No nii ei lähe kohe mitte. Seega haarasin esimesel õhtul initsiatiivi ja keerasin kokku musta riisi, juurviljasegu ja singitükikestega möksi. Ja näksisin terve lillkapsa ära, sest kõht oli juba eelmisest päevast tühi. Kui nüüd aus olla ja see härra Alzheimer korra teise tuppa läheks, siis meenuks, et neljapäeval käisin kohvikus ka, kus mugisin küpsist ja makroone. Samas mõtlen, mis oleks elu pisikeste pattudeta. Üdini hea ei saagi olla. A seepärast ei tasu ka alla anda, järgmine kord proovid uuesti ja tõstad pea veel rohkem püsti. Mina igatahes end selle nädala joones küll halvasti ei tunne, et suhkrut sai liiga palju tarbitud või et üldse vaatasin vähe kava poole. Kuigi, isegi kui sõin muud kräppi, siis jälgisin hoolega, et vabavara kraami oleks topelt ja poolfabrikaatset värki vähem. Hapukapsasupp oli aus, tuli soolalihakäntsakaga, millest igaüks omale parajad tükid sai lõigata ja selliste suurte kartulitükkidega. Vanaemade moodi, noh, ja seepärast ei tasu absoluutselt mitte mingit halba enesetunnet pähe istutada! Aga nüüd on aeg minna unemaale, vaatama, mis seal kandis süüa pakutakse ja siis jälle olla töisemast töisem... :)