Tervitus, rahvas! Kehad peaks küll kõigil rõõmust hõiskama, sest saavad külluses D-vitamiini. Mu elukaaslane on näiteks suutnud end juba mõne eriti kuuma päevaga päris ära kõrvetada. Mul pole nii hästi läinud. 

Eelmisel nädalal lubasin iseendale pühalikult, et olen sel nädalal tublim. Vast olin ka, aga tundub, et süüa ei tee ma enam üldse ja retseptide vaatamiseni ka ei jõua. Pigem haaran miskit kiiruga. Täna näiteks käisin poes ja võtsin suvalise salati, kus oli vabavara kraami, kõrvale ühe batoonikese ja neelasin alla. Ega ma otseselt kõiki aineid ilmselt pole kätte saanud, mida ma peaks saama, aga vähemasti on mul ilusad pudrused hommikusöögid. 

Eile tuli mul kohutav Oreo, Domino, Dops vms küpsiste isu. Omaenda õnneks olen ma nii laisk, et ei viitsi poodi minna. Pood on muidugi kaugel ka. Ja kui ma juba pean autosse istuma ja eraldi mingisuguse küpsise pärast sõitma, siis see ületab igasugused viitsimise piirid. Olen päris poe kõrval ka elanud ja isegi siis ei viitsinud poodi minna. Tihtipeale on see rämpsu tarbimist piiranud. Seega, jess, aitäh, iseloom ja mina ise. Energiajooke ega cocat pole ka lürpinud. Aga see isu oli lakkamatu ja guugeldada viitsin ma alati. Seega otsisin tervislike küpsiste retsepte. Hakkasin mingisuguseid variante kerima ja jõudsingi kogemata Oreoni. Kaerajahu, kakao, õli, stevia, vanillsuhkur, veidi piima, veidi mett ja ahju nad läksidki. Sisu tegin steviast, õlist ja veest. Ja jeesusmariatulgekõikappi kui head need olid! Üks küpsis pidavat umbes 70 kcal olema. Ma ei tea, kas oli ka, sest ma ei viitsinud arvutada ja mõelda. Klõpsisin rahumeeli endale patutoidukorra ja sõin neid järjest. Kindlasti magustoit, mida ma lausa pean uuesti tegema. Teisalt mõtlen, et see polnud nüüd nii suur patt ka. Päris poeküpsised oleks palju patusemad olnud.

Loodetavasti suudan sel nädalal veidi rohkem toitu valmistada kui lihtsalt suvaliselt süüa. Mu üks eriline lemmik on guacamole. Sellest ei saa ma üle ega ümber ja see meeldis mulle juba enne Fitlappi. Tänaõhtuseks viimaseks snäkiks tegin kookoseküpsised ja neid nii palju, et saan homme ka vähemalt ühe toidukorra neid süüa. Kana on eilsest kapis, nimelt lükkasin paar fileed ahju. Homme hää tööle kaasa haarata. Ja ehk tuleb viitsimine ja tahtmine köögis seista, sest tulev nädal on vist veidi jahedam. Siis pole päikest, kes meelitaks, et mis sa tühja passid seal köögis, tule parem kooserda õues ringi. 

Raamatuhullus on täiega peal. Tahaks igal hetkel lugeda. End kuskile päikse kätte kerra kerida ja sõnu alla neelata. Ajakirju neelaks ka. Kõike neelaks. Võib-olla seepärast mul polegi eriti isu või viitsimist, et õgin muudkui vaimutoitu. Õnneks-õnneks ongi selliseid häid hetki-pärastlõunaid-õhtuid tekkinud, kus saan lugeda. Kuigi see mõjub jälle unele kehvasti, sest tihtipeale loen enne magamaminekut ja muidugi ei saa siis raamatut õigel ajal käest panna. Andestan selle kõik iseendale, sest isegi vabal hommikupoolikul või päeval teen ma esialgu kell 6 silmad lahti, keeran teise külje ja mõtlen, mis mul viga on. Õnneks magan täitsa kenasti edasi. 

Kaalu on võib-olla mõnisada grammi läinud kui sedagi. Kes teab. Lisaks on mul tunne, et kaalud valetavad, toidukaal ja kehakaal. Aga ega suurt vahet pole kah. Seega, keha on rahul, vaim on rahul ja äkki nüüd lahkuvad need mustad pilved, mis vahetevahel ikka kimbutamas käivad. Ootangi siis siin, et aju õitsele lööks ja rohelusse upuks, nagu kogu muu maailm on juba teinud. Uue nädalani!