... ohver on minu rahakott. Kui eelmisel nädalal lugesin ja imestasin, et kava jälgima hakates läheb rohkem raha, siis sel nädalal otsustasin, et ostan lõpuks pähklikraami, steviat, fast tooteid ja kohe nii, et oleks olla. Lisaks on mul nii palju motivatsiooni, et tundsin, et uute spordiriiete ostmine on lausa kohustuslik. Ja siia-sinna see mu rahake rändaski. Uuel suvel pean usinam korilane olema, sest hetkel muudkui ostan marju ja need pole üldse odavad... Appi :) 

Teine ohver on minu keha ja selle valusad lihased, sest siinsed treeningkavad on nii mõnusad ja lihtsad, et 20 minutit päevast napsata pole mingi probleem. Seega olen tubli olnud – kükitanud ja kätekõverdanud ja sörkinud. Loodan, et ilmataat on nüüd minu poolt ja laseb kogu jääl metsade vahelt minema jalutada, et ma saaksin oma uute peente riiete embuses jooksmas käia. 

Sel nädalal proovisin paari küpsetist ka. Rullbiskviit oli imeline, kuigi mu kallis elukaaslane leidis, et see oli liiga hapu. Noh, võib-olla, sest seal polnud ju mingit magusainet, kuigi minu jaoks andsid marjad piisavalt magusust. Šokolaadikoogi proovisin ka ära ja see on tõepoolest taevalik. Seda sõi mu meeski suurte ampsudega ja see on päris suur kompliment, sest muidu suhtub ta sellistesse asjadesse võrdlemisi umbusklikult. Järgmisena tahan kindlasti brownie ära proovida. Ei saa ma magusata, mis siis, et see tegelikult polegi see traditsiooniline suhkrukuhjane magus. 

Kaalunumbrit ei tea, sest olude sunnil pole ma üldse kaalule astuda saanud. Rändasin siia-sinna, tegin peaaegu ümber-Eesti tiiru ja kartsin nii väga, et see ei lase kavas püsida. Käisin vanematel külas ja siis vanavanematel. Vanaemale oli küll raske ei öelda, sest tema meelest peab ühte inimeselooma nuumama ja küll ta oli alles hädas, et ma ei söönud kooki ega õuna ega magusaid mandleid. Ühtlasi ei jõudnud ta ära imestada, et millest ma siis üldse toitun, kui kartulitki kilode viisi kaasa ei tari?! Olen ilmselgelt vanavanemate jaoks üks suur müsteerium. 

Muidu olen täitsa ilusti kava jälginud ja nüüd teen veel viimase sellenädalase söögikorra patutoidukorraks, sest ostsin fasti asju ja nende tavaliste batoonide kõrval ilutses neid suuremaid 45-grammiseid. Tahan seda proovida, aga kuna sellel on kaloreid ja muud rohkem, siis läheb ta patukana kirja. Teen veel ühe smuuti kah, sest kuigi sõin õhtusööki üpriski hilja, siis on mul endiselt kõht kahtlaselt tühi. Patustamine on mõnus, sest terve õhtu on mind kummitanud maiustused ja maiustamine. See on kui kiitus iseendale, et olen terve nädala tervislikult muginud. 

Miskit oli nagu veel hingel, aga enam ei meenugi. Mis ma ikka munen, lähen teen oma smuuti ära ja kõht saab veel enne und rahulikult seedida. Õgimisteni!