Nagu need muud 100 000 eestlast, tundsin minagi, et tahan "Mesipuud" kaasa lõõritada ja otsustasin viimasel hetkel pileti osta. Siiski mitte nii viimasel hetkel, et oleksin pidanud aia taga kurvalt järjekorras seisma ja möödujatelt pileteid lunima. Seega läks mul veel üpriski hästi! 

Üle-eelmisel päeval olin tantsupidu jälginud. Ei tea, kas olen vana või tundub see mulle millegi püha rikkumisega, aga minu meelest võiks rahvarõivaste juures olla meikimata näod ja huuled. Rahvariie on ise nii ilus ja me kõik võime ülejäänud nädalad aastast kasvõi Kardashianite moodi ringi käia, aga sel sündmusel võiks iseennast näidata. Ollagi selline, nagu me kunagi kõik olime, kui rahvariided igapäevasemad esemed olid. Ollagi oma vaarema moodi, kes kirikusse kiirustab ja sellest kiirustamisest tekib puna palgele ja põskedele. Nii ehk naa maalib päike meid nii kenasti, mitte küll sel maailma külmemal nädalal, kuid eelmistel on seda taevakeha jätkunud. 

Need kärtspunased huuled hakkasid kuidagi eriti häirima. Järgmisel päeval laulupeo esimest etendust jälgides, vaatasin, et lauljad on palju naturaalsemad. Meil on ju ühed maailma ilusaimad naised siin pisikeses Eestis! Loodus on nii tark, et ta on meile kõigile andnud päris oma tooni naha, silmad, juuksed, huuled. Mulle meeldib minu naturaalne huulevärv ja minu tumedad kulmud. Minus on ka seda lõuna verd, kuigi veel ilusam oleks olla sinisilmne linalakk. Nagu me kunagi päriselt olime. Põhjamaa näoga. 

Kui see öeldud, siis muidu oli ju tore. Hoolimata lõpututest järjekordadest, kilud-karbis-tundest ja õhtusest jahedusest. Oma ühe pisara sain silmanurgast alla libistada ja mõelda, et oh, oleme me ikka kaunis rahvas. Muusikakeel on kõige ilusam keel maailmas ja et see meie oma veel nii hästi kõlab... Ninad ja pead püsti. Eestlased said jälle hakkama! Ja kuigi Lukase kõne koosnes ainult vanadest iganenud väljendidest, siis isegi see ei rikkunud minu jaoks emotsiooni. Ühtlasi oli see ka esimene pidu, kus ma ei osalenud, vaid sain mäe otsast vahtida ja kommenteerida. Lubasin patte friikate, viinerite ja sõõriku näol, sest kuidagi vale tunne oleks olnud sellisel grillilõhnalisel sündmusel niisama istuda ja muidugi kõht oli tühi ka. Aga õnneks olid friikad panni omad, ilmselt varem küpsetatud ja külmutatud, aga mis sellest. Vähemasti tekkis tunne, et on tervislikum kui otse fritüürist. Salatikuhi oli ka aus.

Seega. Ilus pidu, olgem ikka ülejäänud päevad aastast ka sama sõbralikud ja ühtehoidvad!