Kas pole mitte nii, et mida enam kaalule mõelda, selle kallal vaeva näha ja punnitada, seda rohkem läheb aega peegli ees seismisele ja imetlemisele? Minul küll on. 

Alles mõni päev tagasi silkasin mööda mereäärseid kive, et siis ühel hetkel merre mattuda ja olla õnnelik selle päikeselise naha jahutamise üle. Ja hiljem selle üle, et pärast mereäärset päeva lõhnan kui rand. Mul oli seljas trikoo, sest ujumiseks on see tunduvalt mõnusam kui bikiinid, mille alumine osa on mulle suureks jäänud. Tegelikult on need seotavad, aga päris puusapeki sisse neid ju ei tõmba. 

Mõtlesin, milline õnn on trikoos kõndida, ilma et oleks natukenegi jahe. Ja milline õnn on õues ujuda. Ehmuda vetikate peale, mis jalgu puutuvad ja väikse lapse kombel veesõdu maha pidada. Ja niimoodi rannas silgates polnud mul kordagi tunnet, et mul oleks mõni lisakilo või et ma peaks end kuidagi halvasti tundma, sest mu pepu pole päris tselluliidivaba. Oleks peegel olnud, oleks igapidi keerutanud ja vahtinud. 

Nüüd olen ka pea iga päev mingil hetkel seisnud ja imetlenud, et kõht on kokku tõmmanud ja käed ei tundugi enam tohutult suured. Sellest hoolimata, et ma viimased kaks nädalat olen väga kaootiliselt toitunud ja liitrites jäätist ahminud. 

Eks see hea toidu valmistamine olegi ju enese kindlustamine, et oleks parem tulevik ja ilusam tervis. Mida rohkem olen neid nii-öelda halbu asju söönud, seda rohkem olen tundnud, kuidas organismis on kurbus, et talle värskeid ja häid asju ei anta, millel on aus toiteväärtus. Pärast friikanädalat tundsin, kuidas mu kõht oli nii tühi, nagu talle poleks päevi süüa antud. Tegelikult peaaegu polnudki, sest ega ma nende kõrvale ju midagi muud ei söönud kui ketšupit. Praegusel hetkel mõtlen, et küll on hea, et mul ühtki tegelinskit pole, kellele peaksin eeskujuks olema. Muidu ei saaks endale sellist ketšupidieeti lubada. 

Nüüd olen söönud praemuna ja maasikaid ja avokaadot ja muid häid asju. Kõht on päriselt täis ja hää on olla. Kuigi naljakas on see, et viimasel ajal ajab kõik iiveldama. Enda teada sedapsi pole, sest kui oleks, siis peaksin end küll topelt käsile võtma. Tõtt-öelda on see mõte päris hirmus ja ma loodan, et kehal on lihtsalt kopad, et teda kehva toiduga kostitatakse ja mõne päeva möödudes on kõik korras. 

Vaatan nüüd Eesti Naist, minu igakuine pai endale, ja rüüpan kohvi. Seesugune vaikne pühapäev. Ja siis ehk sunnin maasikad purkidesse, et talvel saaks päikest mugida ja pühapäevaste pannkookide juurde pisukest pattu määrida.