Alates 4,12€ kuus! Osta kohe!
Sulge

14 nädalat Fitlapiga – punnkõhu poetiirud

Maha raputatud kilod ja kuumad suveilmad panid mind mõtlema, et võiksin poodlema minna ja garderoobi uuendada. Valisin siis kaubanduskeskuse välja, sain isegi uksele päris lähedale parkida ja jalutasin enesekindlalt sisse. Enesekindlus lõppes, kui nägin, millised riided poodides müügil on. 

Ma mäletan noid üheksakümnendaid küll ja minu arvates polnud seal just kuigi kaunis mood. Milleks on vaja nüüd seda kõike tagasi tuua? Ma saan aru, kui me tooks kuuekümnendate vibe’i, aga ei, toome need paksu kontsaga vakstust sandaalkingad ja pruunide nööpidega kleidid. Viimased on tegelikult rohkem nagu kitlid ja neid leiab minu vanaema kappidest küll ja veel. 

Läksingi päriselt selle mõttega, et tahaks endale uut kleidikest. Mul on neid väga palju. Nii palju, et nad ei mahu kappi ära, aga ei saa ka ilma, olen täielik kleidimaan. Õnneks pole see veel nii hull, et poodides oleks minu näoga plakat nähtaval, et ärge talle enam müüge. Ka ei käi ma kuskil nurgatagustes kleitidega ärimas. Seega, kord aastas vist ikka võib. Pealegi olen väga tubli säästja olnud ja kõiki sente hoolega peos keerutanud, välja arvatud neil puhkudel, kus Nocco on soodukaga ja ma nagu totakas iseendaga võitlen, kuni lõpuks ikka ühe purgikese korvi suskan. Õnneks mu elukaaslane selliste jookide meeldivust ei mõista, seega ei saa seda kuigi tihti juhtuda, jei! 

Igatahes vaatlesin üht ja teist, kuni lõpuks läksin proovikabiini. Võtsin rahulikult keskmise suuruse – M või 40. Olenevalt poest on see ka muutlik teema. Panin siis esimese kleidi selga ja vaatasin oma kõhtu, mis kauni kerana välja ilmus. Tegelikult see ei häirinudki, aga naljakas on see, et hommikul oli mul nii pisike tunne, kuna üks kodukleit hakkab üha suuremaks jääma, aga kaal näitas sama numbrit, mis eelmisel nädalal. Järgmises poes oli see nr 40 suur, sest kleidid lotendasid, aga 38 ka polnud ja 36 ma kohe kindlasti pole. Veel. Ju ma siis olen Eesti keskmises mõõdus ja see pole üldse kehv koht, kus olla. 

Veidi pärast seda jõudsin sõõrikute ja muude selliste lõhnavate toitudeni. Võitlesin väga-väga, et ma ei läheks omale üht pisikest pattu ostma. No teate ju küll neid õige rasvaseid, tuhksuhkruseid ja ulmehäid pontšikuid? Seesuguseid, mida Pärnus ka müüakse. Puhtalt neile mõeldes hakkavad neelud käima. Järgmiseks läksin toidupoodi ja mõistsin šokolaadiriiuli juures, miks mu kõht punnitada tahab. See igakuine tüütu naiste värk… Arusaadav ka, miks mu kaal täpselt samas punktis on.

Lubasin omale siis pisikese linnupiimabatooni ja viis šokolaadiga kaalukommi. Matsutasin need isuga ära ja ei tundnud end kuigi halvasti. Kuigi kleit jäi seekord ostmata, sest lihtsalt polnud midagi osta, siis maasikaid ja herneid sain küll ja nende pärast tasub alati poodi või turule sammuda. 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod