Heihoo! Ärge mõelge, et olen siia kirjutamise jätnud või üldse Fitlapist loobunud. Nagu pealkirjastki näha, siis noh, tavapärane ving ja hala, et aega pole. Järgin kava küll, aga ma ei tea isegi, millal ma viimati toidukorra sööduks märkisin. Teen siis tänase päeva puhul ühe kiirkokkuvõtte, sest jõudsin koju normaalsete inimeste ajal ehk tööpäev lõppes kl 17 ja mul on, trummipõrin, vaba õhtu! 

Nõndaks. Eelmine nädal läks nii kiirelt, et ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Ilmselgelt tööd ja süüa, sest mida muud ühel inimeseloomal ikka teha. Tööd tegin lausa mitmekordselt, st tavapärases töökohas ja kodus ka, vabakutselise eluke. Aga kõik sai valmis ja nüüd pole muud, kui lihtsalt olla ja veel puhkuseni spurtida, mis peaks juba kuu aja pärast pihta hakkama. Muidugi ei tähenda suvi seda, et ma niisama sõrm nabas istuks. Ei, ootab üks ja teine töö, aga suvistel töödel on hoopis teistlaadi ja meeldivam maik. Suvine oli ju üks nädala olulisemaid päevigi, mille lihtsalt omale vabaks kirjutasin. Puhkama ja mängima peab ka. Eriti veel emaga või vanaemaga või mõlemaga. Muidugi kaasneb puhkusega vabamaks laskmine, mistõttu oli nädalavahetus üks suur patt, kuigi ma kartsin hullemat. Aga kui sulle ikka viite kooki pakutakse ja suudad neist välja valida kolm imepisikest tükki, siis on see saavutus. Lubasin endale otse grillilt tulnud ribi, sest jeesuskuihea on üks suitsune ribi. Kõrvale näksisin kõike, mis vabavaral pakkuda on. 

Püksid on endiselt suured, kaalu ma ausalt ei tea. Nüüd on suured isegi need püksid, mis enne väga parajad olid. Salamisi proovisin kapist järgmiseid ja natuke veel ning need on puusast ja kõhu pealt ka täitsa okeid. Hetkel vajub pekk üle värvli igasse ilmakaarde laiali, aga äkki kahe kuu pärast on nii, et vaatan neid pükse ja imestan, et need on suured. Oh, neid helesiniseid unistusi! Üks miinus on sellel pekikaotusmissioonil küll. Rind läheb ju kah minema, kui ma just vaeva ei näe ja ära ei räägi, et armsad rinnad, te päris meeldite mulle, ärge jätke mind. Või noh, mis mina, herr eelistab ka ilmselt midagi, mis on märgatav. Kes ikka kahte vistrikku vahtida tahaks. Ja korralikud tissivestid maksavad jõle mitu raha. Nadi oleks hakata uusi ostma, sest vanu on küll alles, aga vana on ikka vana. Naljakas on see ka, et eluaeg olen arvanud ja vaadanud, kuidas mul on maailma paksemad jalad, aga nüüd tunduvad jalad täitsa okeid, sest puusad ja kõht on visad rasva säilitama. Muidugi aitaks selle pisukese probleemi vastu trenni tegemine, aga äkki varsti. 

Pühalikult lubasin, et jätan jama, näiteks šokolaadi, küpsised ja suhkruvabad Noccod. Arvake, kes käis täna poes ja leidis, et viimatimainitud tooted on soodukaga ning tundis, et ilm lausa nõuab jäätise söömist? Eks selle jätsi võrra arvestan jälle natuke oma õhtusööki ümber ja tegelikult mahub ta kenasti justkui neljandaks söögikorraks. Kusjuures neljandad korrad mul ka viimasel ajal ei õnnestu. Kas on mul vaja juba magama minna ja siis ei hakka enam sööma või siis mul pole midagi kiirelt haarata. Isu pole kah, aga see on teine teema. Küll ta tagasi tuleb, kui kõht korinal kutsub. 

Põletage selle päikse käes oma ninad ära, et teiseks juuniks päris pruunid olla. Mina vähemasti kavatsen nii toimida! :)