Kõht on täis, tuju hea, mis nii viga elada.
Kõht on täis, sest just praegu lõpetasin oma riisiplöga söömise. Originaalretsept oli vist riis hakklihaga vms, aga ohtralt asendusi ja vabavara andiski sellise meeldiva plöga. Mulle nii meeldib süüa. Isegi enda tehtud (mitte just kõige kõrgema kulinaarse tasemega) toodete puhul naudin iga ampsu ja sööks hea meelega veel ja veel ja veel. Õnneks mul rohkem polnud. Ja kuna aju ei saanud kohe aru, et kõht täis, tegin tassi sooja teed. Mis on meeldiv. Eriti arvestades asjaolu, et varbad ka külmetavad.
Tuju on hea, sest kordki tunnen ma end veidike tähtsamalt. Mind kutsuti tööle teise kohta. Mitte, et ma oleks kandideerinud, vaid mind kutsuti. Nii tore. Järelikult ei ole ma oma töös märkamata jäänud ja seda just positiivses võtmes. Täitsa kõrvust tõstetud. Peaks kaalule astuma, ilmselt tuleks jupp maad kergem tulemus.

Tõsi on see, et mul on selline keskmist sorti motivatsioonikriis praegusel töökohal. Olen sellel kohal istunud pea 11 aastat juba. Väga lojaalne töötaja. Kuigi mulle mu töö meeldib, siis edasi pole siit kusagile areneda ja mõte endast 30 aasta pärast samal kohal ei ole just kõige ahvatlevam. Palk ka just ülemäära ei motiveeri. Olen üht teist pidi asja kaalunud ja näen kolme varianti kuidas edasi minna:

1) Minna teise kohta tööle - näe, nüüd isegi pakuti. Aga alati jääb küsimus kui rohelisem see rohi seal teisel kohal ikka on.

2) Kaubelda välja palgatõus ja loota, et see tõstab veidi motivatsiooni.

3) Kasutada võimalust ja võtta 1,5-3 aastat "puhkust", saada iga kuu 500 juurot lisaraha + väikese nunnu beebi veel pealekauba.

Mõtlemisainet on küllaga, aga aega mõtlemiseks on vähevõitu. 
Kusjuures hetkel tundub mullle seis selline, et hea plaan oleks minna tööandja juurde, väita, et kui palka ei tõsteta, siis lähen ära, seejärel veidike kõrgema palgaga edasi rügada, kuni motivatsioon jälle kaob ja siis võtta see beebiprojekt käsile. Olgem ausad, mu põnnid on juba päris suured ja vaikselt hakkab pesamuna mõte peas juurduma küll. 

Aga beebiprojektiks on liiga vara veel. Kui ma esimest last ootama jäin, kaalusin 86 kilo. Teist last ootama jäädes 96 kilo. Loogiline oleks, et kolmas tuleks 106 kilo pealt, aga sinna on veel veidike minna ja tegelikult meeldiks mulle kui see number oleks veel väiksem. 76 näiteks :P Kuigi selleks ajaks kui ma nii kauni numbrini jõuan, olen tõenäoliselt fertiilsest east väljas :P 

Vot nii on lood siinpool jäätunud sood.

P.S Homme on mõõtmisepäev.