...mida oli karta. Patutoidukorrast sai sujuvalt patupäev. Kõik algas sellest planeeritud suussulavast šokolaadikoogist. Nii patune, nii hurmav, nii maitsev. Peale seda tundus, et läheb hästi, aga mida aeg edasi, seda tihedami hakkasid suhu rändama sellised juhusliku planeerimata ja kalkuleerimata ampsud. Paar pähklit siit. Pool banaani sealt. Ampsuke lastest järele jäänud liha. Veerand kartulit jne.

Voodisse mineku ajaks oli kõht kohutavalt täis ja harjumatult raske olemine...

Ilmselt on tegu selle kolme-nedusega. Kolm nädalat hakkab täis saama ja regi vajub ohtlikult kraavi poole viltu. Nüüd on küll viimane aeg ohjad haarat ja end uuesti korrale kutsuda. Kahku oleks juba saavutatut nurka visata ja loobuda kõigest mida veel ära teha võin!

Ole nüüd tugev Paula ja pea vastu!

 

Oeh. Ja homme on küllaminek - järjekordne katsumus niigi okkalisel teel...