Nii, lubasin pisut lähemalt rääkida oma uutest meetoditest, mis peaks aitama mul reel püsida sel ahvatluste konarlikul rajal.

Nagu teavad ilmselt kõik, kes vähegi minu blogil on silma peal hoidnud, siis on mul raskusi järjepidevusega. Nüüd otsustas minu armas abikaasa mulle abikäe ulatada. Kuna tal endal kaaluga vähemaidki probleeme pole ja ta umbes poolesid asju meie menüüst ei söö, siis kaastoitujat temast ei saa, aga ta lubas rõhuda minu uhkusele ja sellele, et ma ei saa ju temast nõrgem olla.

Leppisime kokku, et selgitame välja, kellel on tugevam iseloom. Mina jälgin toitumiskava ja tema jälgib treeningkava (sest paar musklit kuluks ka talle ära). No ja kumb enne libastub ongi kaotaja ja nõrgema iseloomuga. Aga abikaasale ei taha ju keegi kaotada.

Tõsi, ma leian, et minu väljakutse on raskem. Nimelt kui temal tuleb kohutav laiskus peale, siis võib ta diivanile visata ja otsustada, et trenni ei tee. Samas kui õhtul süümekad piinama hakkavad, saab ta oma trenni ikka ära teha ja hetkeline nõrkushetk ei nulli püha üritust. Samas kui mina jälle tunnen, et silme ees läheb mustaks ja mul on kohe vaja kotitäis komme ära süüa, siis võin ma ju õhtul tunda nii palju süümekaid kui tahan, olematuks ma seda ikka teha ei saa.

Aga ma siiski usun, et kui just mingid sünnipäevad ei tule mängu ära rikkuma, siis on mul täitsa suur võimalus võita. Varsti lähevad ilmad veel koledamaks ja siis hakkab ta kiiresti vabandusi otsima, miks mitte jooksma minna.

Eile igatahes võttis abikaasa fitlapi treeningu ette ja ma käisin piilumas, täitsa tegi ilusasti Rene järgi kükke. Ma ise piirdun hetkel veel piilumisega. Saaks söömisegagi hakkama. 
Kell pole veel üksteistki, aga mina tahaks juba midagi süüa. Ei saa lihtne olema see võistlus. Õnneks on mul täna karbiga lõuna viisakalt kaasas, nii et ehk suudan naaberlaual laiutavast kommikarbist mööda minna, ilma et sealt midagi  hammaste vahele kaoks. See naaberlaud on üks komistuskivi mu teel. Seal on pidevalt mingid kommid või šokolaadid ripakil. Juba puhtast mõttest hakkab ila jooksma. Lõpetan nüüd kirjutamise, muidu tilgub ila veel klaviatuurile ja oh seda häda siis...