Selle nädalaga läks 0,7 kilo. Sentimeetritest ei tasu rääkidagi- tundub, nagu mõõdulint šaboteeriks. Kui eile hommikul olin veel optimistlik ja prognoosisin isegi 1,2 kilo, siis eile õhtune külaskäik tõi lupsti kaalutõusu. No olen lihtsalt selline ablas elukas, kes ei suuda piiri pidada. 

Enda õigustuseks saan öelda vaid seda, et oleme enam- vähem igal õhtul end kastnud kas merre või jõkke või järve. Klooga järves ujudes, tuli luigepere 6 pojaga lausa kaldale, et ujujatelt- päevitajatelt oma õhtune kõhutäis kätte nõuda. 

Keila- Joa rannas jooksis mulle lõrinal peale mops. Kui ma aga hetkeks arvasin, et tuleb ründama, siis selgus peaaegu kohe, et teda huvitas rohkem rätik, mille olime liivale laotanud ja kus sees kraapides ja püherdades, sai end edukalt kuivatada. 

Keila- Joa jões oli külavahelises ujumiskohas hakkamist täis pisike Yorkshire´i terjer- päris hirmutav, sest minugi jalad  maha ei ulatanud (või pigem jalad ulatasid, kuid siis pea ei ulatanud enam pinnale), aga kuts hüppas ise vette, ujus tiiru ja kargas tagasi kaldale nagu vedru. Tütart riivas miski vee all- loodetavasti oli tegu kalaga. 

Ühel õhtul käisime hoopis Laulasmaa Spas, sest viimased kaks piletit vajasid kulutamist. Sooja ilmaga oli eriti ligitõmbav sealne välibassein ja suur ujumisrada. 

Nädal tagasi sai ka veel korra Sagadi Öömuuseumis käidud- "Igasuvine hullus ehk kuidas tehakse Eestis suveteatrit?“ 

Seda loengut ootasin kõige enam. Juba lektori karismaatilisuse tõttu. Suur oli pettumus, kui me kohale jõudes saime teada, et tuleb hoopis Margus Grosnõid kuulata. Ega ta nüüd paha polnud, kuid jutt oli hüplev ja seosetu ja tundus, et teeb lihtsalt augutäidet. Kuna lõpuks jäi aega üle, luges luuletust. Üllar Saaremäe puudumist põhjendati filmiteoga Lõuna- Eestis. Volmer ei laskvat ära. 

Vaheajal külastasime tütrega Metsamuuseumi, mis meie üllatuseks oli kolitud mõisa II korrusele, ning aeda. Aias olid taimed veidi lopsakamaks läinud, kui paar nädalat tagasi, kuid eelmiste aastate õieilu polnud veel kätte saadud. 

Kontserdi poolel olid perekond Lunged. Neid tasus küll ära oodata. Nad olid soojad ja naljakad. Loodetavasti on nad ka kahekesi olles teineteisega sama kenad ja aasivad ("Me pole oma abielu ajal kordagi lahutusele mõelnud, küll aga kaalunud mõrva"mulle tundmatu klassiku tsitaat).

PS: Kass jälgib, mees vaikib. Elasime ka suure ehmatuse üle, kui meie rannas oleku ajal oli 19- aastane kass aknast õue läinud ja koju tulles ei suutnud me teda kusagilt leida. Ikka päris tükk aega. Õnneks läks tal uni meie hõikumise tõttu ära ja ta loivas mõõdetud sammul uurima, mis meil viga on?