Puhkasin 3 nädalat paksus metsas. Koos minuga elas seal minu eelmine kaal, kes hiilgab mitte eriti suure mõõtetäpsusega. Nii ei hakanud asja keerulisemaks tegema ja vahekaalumised lükkasin edasi oma Päris Kaaluga kohtumiseni. Kaalumispäeva lükkasin kah edasi traditsiooniliseks saanud kolmapäevale, kuigi põnev oli teada, kas ja kui palju? Olin ju nii hoolsalt vähemalt 2 nädalat kavas olnud. Kaal oli kukkunud. Aga vaid 1,9 kilo. Ja seda tegelikult nelja nädalaga... Sentimeetritest ei tasu rääkidagi- mõõtetulemuseks tuli igalt poolt peaaegu 3 cm juurde. Peitsin pea liiva alla ja õigustasin end kuumapaistetusega ning jätsin nad graafikusse märkimata. 

Kui peale Jaani käisime Lätis, siis kaks viimast nädalat veetsin vanaemana. Saime pooleviiesega päris hästi hakkama. Vaid ilmad ei soosinud randa minekuid. Nii leidsimegi muid tegevusi- käisime kohalikus pealinnas pood- laos toitu hankimas, raamatukogus ja liumäel. Sõitsime seal ka karuselliga seni, kuni süda nii pahaks läks, et isegi autosõitu enam ei kannatanud. Ladusime kodus veidi puid, hüppasime batuudil ja kiikusime. Jõudsime isegi keraamikaringi ja pooleviiene pintseldas hasartselt toorikuid, kuni kukkus külili (vist uinus) ja hakkas jäätist nõudma. Ja muidugi neid kassi ja koera silitamisi! 

Kui muidu pooleviiene end ikka suureks tüdrukuks nimetab, siis nüüd kutsudes meie kass Vollit järjekindlalt Polliks, saime teada, et "Ma olen ju alles väike ja paremini ei oska. Tal (või teil?) tuleb sellega lihtsalt leppida!"

Teiste kolamiste seas jõudsime ka sõbranna mahitusel Taburlasse Tõnu talu puukooli.  Loomulikult pidin sealt ka paar roosi kaasa ahnitsema. Oma kevadel alustatud roosipeenrasse. Seal valitseb põuast tingitud kaos- 4- 5 istikut otsustasid, et nemad parem surevad, ning peenraots on haledalt tühi. Nüüd otsustasin sinna ostetud roosid panna. Oma rõõmuks leidsin, et siiski juurikad pole üdini kuivanud ja miskit isegi valendas, kui veidi kaevasin. Nii et olen lootusrikas. Kevadistest liiliatest tõusid üles vaid 3-4 sibulat- üle 10 sibula hukkusid põua tõttu...Aga roosid, mis õitsema on hakanud, on kõike seda hoolitsust ja veevedamist väärt. Pildil Sweet Candy.

Juulis algasid taas igal aastal toimuvad Öömuuseumi üritused Sagadi mõisas. Tänu abivalmile tütrele, kes linnast last hoidma tuli, sain ka sõbrannaga neil osaleda. I nädalal toimus loeng mõisnike hasartmängusõltuvusest ja hiljem laulis- mängis pilli Margus Vaher, koos Paul Neitsoviga. II nädalal räägiti eestlaste majade väljaarenemisest ja veidi hügieenist. Esines Väliharf. (Väga karismaatilised noormehed) Nende esitus laulust "Kauges külas" oli palju parem, kui originaal.

PS: Mees ikka pimedusega löödud. Kass saab aru, et kerjata tasub vaid liha...aga igaks juhuks tuleb silm alati peal hoida.