Taas kord jo- joo efekti nädal- eelmise nädalaga võrreldes 1 kilo tagasi, kuid ka 1 cm vöölt kadunud! Nagu tütar ütles- mida sa siis ootasid, kui ringi lehvid ja muudkui mugid head- paremat?

See nädal hõlmas siis endas Kohaliku ettevõtluse inspiratsioonipäevi ning kui neist tulin päris väikeste kadudega välja (vt XXX nädala postitust), siis järgnes koheselt laupäev Lätis ja pühapäevane reis Brüsselisse... Neid mu organism enam heaks ei kiitnud, nii et kahekohalisest kaalunumbrist pidin suu puhtaks pühkima. Tõenäoliselt ei näe ma seda veel paar nädalat.

Lätti viis mind juba talvel planeeritud reis nende Vabaõhumuuseumi käsitöölaadale. Sõitma hakkasime enne koitu- Kadrinast väljus buss juba 4:10. Et vältida veelgi varasemat ärkamist, läksin õhtul juba sõbranna juurde valmis. Loomulikult ajasime poole ööni juttu, loomulikult kaasnes sellele väike vein (võimalik, et väiksest veidi suurem). Tegin meile ka hommikusöögi kaasa, kuna lubati reisikorraldaja poolt koossöömist Riia Lidos, siis rohkem ei mõelnud- aga oleksin pidanud- Lidosse jõudsime alles õhtul 16:00 paiku. Laadal veel ei isutanud, kuna oli jube palavus ja kogu toit läikis rasvast ja higistas. Laadale kulus 3 tundi, mille viimane pooltund oli täiesti raisatud. Müüjaid oli palju ja territoorium väga suur, kuid asjad hakkasid korduma ning tüdimus tuli peale. Oleks ju võinud midagi ka osta, kuid mille vastu huvi tekkis, oli kallis ja/või suur. Nii ostsin paar piparkooki ja savist linnud lastelastele. Igasugu keraamika, vitspunutised, riided ja sepised võtsid silme eest kirjuks.

Laadalt sõitsime edasi Riia lähedal olevasse Babite rododendroniaeda. Aed asub 85 hektaril ja seal kasvab 250 erinevat rodot. Täisõitsemise aeg oli küll juba 2 nädalat tagasi ära olnud, kuid õieilu jätkus ka meile. Ma ei kujutanud ettegi, et rodod nii suureks võivad kasvada ja ka nii tugevalt lõhnata. 

Suutsin vältida kõiki kiusatusi- ei saiakesi Iklas, ega laadatoitu või jäätist. Kuid Lidosse jõudes olin nii näljane, et kala- praekartul ja salat kadusid süümepiinadeta kõhtu. 

Koju jõudsin veidi enne südaööd. Bussis leidsin veel karbist pool hommikusöögist, mis sõbrannale sisse ei  mahtunud ja sõin ta hoolimata tervest päevast bussis loksutamisest ära. 

Pühapäev möödus kiirelt- pidin juba 15:00 kodust tagasi Lennujaama poole sõitma. Plaanisin olla kaval- tegin kartulisalatit kanasingiga karbiga kaasa, sest lõunat süüa kodus enam ei jõudnus. Loomulikult võttis turvakontroll selle mul kohvrist ära. Ega nendega vaielda pole mõtet- teeb neid vaid õelamaks. Kas ma ei teadvat, et majonees on keelatud? Ja nii mu salat, milles küll tegelikult oli hapukoor ja sedagi mitte eriti palju, vedelikuks kuulutati ja mööndusena lubati kohapeal ära süüa. (Tegelikult ei tohiks selle loogikaga ka inimesed turvast läbi pääseda- meil ju kehas vett päris rohkesti) Olen alati turvas silma jäänud, kui ohtlik vanainime- kord üritan vardaid üle smuugeldada, kord on nuga kotis voodrivahel. Ja kui ma veel juustu kaasa olen vedanud!

Brüsselis olid roosid täisõites. Proovisin võimalikult kavas püsida, larpisin ohtralt vett ja lugesin toitudelt kaloreid. Aga need lennukisöögid! Kuidas nende kaloritega küll olla võib? Ja taas kes neid välja mõtleb? Ühel kausil keedukartul ja lihatükike salatilehel, teises kausis juustuvalik. Kas keegi kodus sööb niimoodi? Kas tõesti on nii raske normaalset toitu pakkuda?

PS. Kassi ja mehe puhul muutusteta.