Peale mitut nädalat kaalu põhimõttelist seisakut või isegi tõusu, oli rõõm suur, kui kaalumisel tulemuseks nädalaga -1,1 kilo! ja vöölt 2 cm. Kuid jah- muud mõõdud pigem veidi suurenenud (ajasin selle aga mõõtevea kaela). Vahe - eesmärgist jäin juba teist korda umbes 5 kiloga maha. Aga pole hullu- kokku on 1. novembrist kaalu kadunud 11 kilo ja sentimeetreid 41! Eriti hästi läheb neid kõhult ja rinnalt (mõlemast -13 cm), kehvemalt loovutab puus (8 cm), käsivars (- 3 cm) ja reis (- 4  cm). Kui seelikuid olen juba väiksemaid selga saanud, siis nüüd hakkavad ka pluusid selga  mahtuma. Teeb kohe tuju rõõmsamaks.

Kuna toit on olnud kogu mu elu üks rõõmudest, siis tõmbab mind lausa jõuga uute katsetuste juurde. Sel nädalal leidsin lihtsa kodujuustupiruka retsepti Rannamõisa linnuliha leheküljelt ja mõtlesin, kuidas seda fitlapilikuks teha. Minu variant tuli selline- (kasutasin 1/2 kalkuni- kodujuustukotlettide ja 1/2 fetamäärde kodujuustuga retseptidest):

Kodujuustupirukas Fitlapi võtmes

põhjaks 14 saibiviilu

kate:

250 g riivjuustu

730 g kodujuustu

5 muna

1 tl sidrunikoort

940 g ananassi või 730 g/1 tk mangot või 1 kilo õuna (?)

3 sl odrajahu või maisijahu

630 g suitsukana fileed (3, 7 % rasva)

soola, pipart jm

Lao saibiviilud plaadile ja kata kokku segatud katte ainetega. Tundub, et õuna kogus on pöörane...Loodan, et eriti ei juhtu midagi, kui seda vähendada normaalseks.

Mina sain sellest 10 kohust. Originaalil polnud küll põhja ette nähtud, aga kuhugi pidin ju määrde retsepti juures oleva galeti vms panema ja põhi saibist tundus hea mõte. Jahuga asendamise puhul oleks kodujuust jäänud liiga tuim, sest kogus oli suur.

Kevad on jõudnud ka meie õuele. Istusime nädalavahetusel ninad vastu päikest ja imetlesime liblikate lendu. Silm jäi peale usinalt kuhugi poole hüppavale konnapoisile- sirge siht oli koerakuudi poole. Selle mõtte suunasime mujale, kuid ta polnud ainuke konn, kes kuhugipoole teel oli- meie lapikesel oli neid vähemalt kolm.

Tuju rikkus vaid asjaolu, et mööduva maantee müra läks nagu meie õuest läbi. Oleme alati uhkustanud üüratu vaikuse üle, mis meie metsas asuva maja juures on. Tundub, et selle talvine metsalõikus on võtnud eest viimase barjääri. Varsti hakkame tõesti nägema linnulennult 4 kilomeetri kaugusel paiknevat merd. 

PS: Kassidega tuleb toitu jagada! Abikaasa sõrmitses mõtlikult oma püksirihma ja lubas varsti olla põlvini rippuva kõhu ja kõverate jalgadega vanamehenäss. (Tema 184 cm kasvu ja 78 kilo puhul väheusutav tulevikunägemus) Minu ja tütre kohta pole aga siiani midagi märganud.