Suu ja silmad häbi täis... Kuigi ma tõesti üritasin, tuli kaalunumbriks 0,7 kilo eelmisest nädalast rohkem. Ja muidugi polnud ka sentimeetrid vähemaks läinud. Hea, et polnud vähemalt tõusnud.

Miks see nädal siis nii läks? Püüan süüd endalt maha veeretada ja väidan, et need 3 päeva välislähetust on kõiges süüdi. Aga tegelikult tean, et põrsas minus vohmis hommikusöögilauas sisse kõike head ja paremat lisaks munahüübele ning patustas ka lennukis eine juures olnud kookide- kommidega. (Lisaks vein! Oi kurja!) Millegipärast olen ka arvamusel, et just lennureiside süü on enamik mu kaalutõusust.

Pidi ju olema teooria, et seal 10 000 m kõrgusel on kõik teisem. Nii maitsed, kui tunded.

Brüsselis proovisin lõunaks ja õhtuks ja hilisõhtuks süüa juustu ja õuna või sinki ja melonit. Singi asendasin küll erinevate prosciuto sinkidega, mis madala rasvasusega, värsked ja jube maitsvad. Õuna ja meloni asemel ostsin karbi viinamarju ja lugesin neid hoolega. 

Brüsselis oli kevad täies hoos. Pargitiigi ääres jooksid juba hanepojad, kuid osa vanu hanesid oli kevadine tuulehoog täiesti peast sassi ajanud. Nad kaperdasid oma laiadel lestadel mööda muru edasi- tagasi ja ründasid valimatult kõike, mis tundus nende uhkust riivavat. S.t. praktiliselt kõike. Vesikanad olid juba pesakuhjad tiigile valmis meisterdanud ja püüdsid neil lamades viia end haudumise lainele. Isased vesikanad polnud selgelt sellise passiivse lamamisega nõus ja üritasid emastele mingeid vaid neile mõistetavaid trofeesid ja maiuseid ette sokutada, et tähelepanu võita.Luigeisa oli samuti veendunud, et kõik, mis tuleb talle lähemale, kui 3 sammu, on oht tema südamedaamile ja seda tuleb rünnata. Üks kriiskamine ja sisisemine saatis kogu rahmeldamist.Tagasilennul kohtasin eesti pensionäride gruppi, kes olid Europarlamendis ekskursioonil käinud. Mõni oli lokitud, mõni tavalisem, kuid kõik kukkusid koheselt lennukile trügima, nii kui värav avati. Hirm oli suur, et peale ei mahu. Samas ei takistanud see hirm kõva häälselt tuntud poliitiku lapse isaduse üle arutada, kuigi poliitikuproua sealsamas kõrval seisis. Kas see on omane ka teiste riikide vanuritele või iseloomustab vaid vene ikke all oma nooruse veetnud vanainimesi?

PS: Mees kohendas püksirihma ja imestas, et on nagu sügisest saati juurde võtma hakanud- hoidsin madalat profiili- olen ta ju lisanud toitumiskavasse kaalu tõstmise eesmärgiga. (Kuigi ta kunagi nii palju süüa ei suuda)