Olen tagasi. Väga- väga patusena. Aga need kolm nädalat olidki plaanitud kavaväliselt nautimisena. Kui pühapäeval koju jõudmise järel kaalusin, ehmusin küll väheke ära- veidi üle 4 kilo lisaks... Kuid täna hommikune rutiinne kaalumine näitas vaid +1, 3 kilo. Ümbermõõtudega on küll miskit hullu juhtunud, sest nii suuri muutusi ei oska millegagi põhjendada- rind + 2 cm, õlavars + 2 cm, kõht + 5 cm, puus + 3 cm, reis + 2 cm. Aga nüüd peaks tulema vaiksem eluperiood ja küll nad uuesti kokku tõmbuvad.

Tegin koos mehe, tütre ja õega läbi oma elu reisi- läbi Helsinki ja Doha Singapuri. Seal kohal paar päeva ja edasi Perthi. Sealt juba edasi vanema tütre koju pisikesse linna Lääne- Austraalias. Pidasime pulmi ja tegime kaasa 5 päevase pulmareisi Edela- Austraaliasse. Paar viimast päeva veetsime ka Perthi vaatamisväärsustega tutvumisele. Ringreisil käisime Albany, Denmark, Margaret Riveris enne pulmi ka Yorkis ning Northamis. Nägime palju õitsvaid taimi (kevad ju!) ja eukalüpte. Austraalia oli kevadiselt karge ja valmistas kerge pettumuse hommikuste vihmade ja öiste jahedate temperatuuridega. Singapur oli selle eest troopiliselt soe ja imeliselt soojas meres ujudes tundsime, et oleme sattunud maisesse paradiisi. Kohtasime kängurusid, sinikeeli ja emusid nii vabas looduses, kui loomapargis. Ja palju lambaid! Sõime südametunnistuse piinadeta kohalikku toitu kohalikes toidukohtades. (Mõni neist oli üpris hirmutav- pean silmas Singapuri) Kõik oli patuselt maitsev ja odavam, kui meil.

Kartsime pikki lennureise ja ümberistumisi, kuid kõik kulges nagu liini mööda. Lennukid jäid küll hiljaks, kuid kuidagi jõudsime ikka järgmisele lennule. Ringi sõites tundus väga vale vasakpoolne liiklus. Kuid vaid korra proovis abikaasa meid tappa, kui vasakpööret tehes laiema kaare viimasel minutil pidama sai. Nad on asja muidugi niipaljuga lihtsamaks teinud, et tee otstes on hoiatussildid- "hoia vasakule" või "kui sa seda silti loed, oled vales reas ja pead tagasi pöörduma".

Muljeid nii palju, et nendega pean mingi süsteemi looma- pikemalt kirjutan oma reisidest alati Klonkströmi seikluslik elu blogis. (Loodetavasti jõuan sinna hakata lugu tegema hiljemalt järgmisest nädalast). Piltegi tuli ligi 5000 ja nende sõelumine teradeks ja sõkaldeks võtab omajagu aega. 

PS: Maakassid pidid meie reisi ajal kannatama meie kolmanda e. linnakassi terrorit- nimelt vanaema juurde maale saadetud untsantsakas tahtis neile kolki anda ja seepärast pidi olema pidevalt valvel, et vaheuks kinni püsiks. (Õnnestus korra läbi murda ja nii tuli mõnusa kakluse käigus linnasaksal ohverdada üks küüs. Muud vigastused puudusid) Mees on ikka tuim ja kinnine tüüp- ühel õhtul surus oma küünarnuki vastu mu puusakonti ja teatas: "Su ribid hakkavad välja tulema- kas sulle ikka süüa antakse?" (Ei ole anatoomia just tema tugevaim külg)