Hoirassaa! Lõpuks hakkas taas liikuma ja loodan, et nõiaring on selleks korraks puru- kaal langes nädalaga 1,7 kilo ja nii madal pole ammu olnud. Sellega kaasnes ka - 4 cm vöökohast. Muud mõõdud säilitasid oma ümarusi. Hõisata ju võin, kuid veidi teeb murelikuks minu laupäeval algav ja alles 6. oktoobril lõppev korratu eluperiood, kuhu on juba eos sisse kodeeritud maitsev toit. (Aga sellest kirjutan, kui käes on 48. nädal. Küll siis saab haavu lakkuda)

Tundub, et sel nädalal võitles suvi oma ellujäämise eest ja sügis surus ta nurka- puud on väga koltunud ja hommikud juba pimedad. Oma kasvuhoonest hakkas kah tomateid tulema- mõni on nii kogukaks kasvanud, et ülesse sidumise nöör katkes. Sõbranna on minu kasvatatud tomatitaimedelt saanud isegi peaaegu poole kiloseid tomateid.

Kuna kevadel jäi palju igerikke taimi üle, torkasin neid siia ja sinna maha. Sauna räästa allgi on taimed tomateid täis.

Nädal oli sündmustevaene. Sain pakiga tulbi ja nartsissisibulaid ning mõned floksid ja pojengijuurika. Kuigi tean, et tulpidele mahapaneku aeg veel varajane, torkasin nad siiski kõik mulda. Isegi kastsin peenrad üle, sest vihma pole meie kandis õieti tulnud. Ja loomulikult hakkas peale seda sadama...

Kui mõõtude vähenemine on üks ütlemata rõõmus asi, siis on tal ka oma varjuküljed. Enamik sügis- talviseid riideid ei mahu mulle enam selga. Ja loomulikult mitte seepärast, et väiksed, vaid hoopis vastupidi. Kevadel ootasin iga nädal, et kas nüüd ometi on parajaks saanud ja nüüd selgub, et olen neist mööda kahanenud. Tundub, et pean oma garderoobi täielikult ümber sorteerima. Nii on kadumas mõned armsaks saanud riideesemed. 

Meie üks kassike peab mõneks ajaks kolima mu ämma hoida. Tema käitumine muutus paar nädalat tagasi ärevaks ja ta hüppab närviliselt vähimagi krõpsu peale. Tundub, et ka temal on elumuutusega seotud ärevushäired. Nii et vähe sellest, et ma kahtlustan, et ta näeb minu unenägusid, saab ta ka meie jutust rohkem aru, kui me arvame. (Jutt käib muuseas ikka kassist, mitte ämmast) Loodetavasti ei kõlanud see nüüd nii ogaralt, et keegi mulle hullumajasse koha bronnib ;)

PS. Suve poole, kui sõbranna samuti fitlappima hakkas ja oli juba paar kilogi alla võtnud, arvas ta pubekast poeg, et milleks sellist jama vaja- tema silm ei erista küll muutust- ei oma emal paari kilo, ega minul paarikümmet. Nüüd arvas sama mu oma poeg- minu 26- kiloga eputamise peale vaatas mind suurte silmadega kohkunult. Ei olevat aru saada. Ime siis, et mees ikka veel pimedusega löödud. Kas mehed mu ümber ongi nii vähese tundlikkusega? Kassi kõrgete ootuste hoidmiseks, tuleb köögist alati miskit söödavat kaasa tuua. Viimati sobis talle vürtsikas suitsuvorstijupp, mida mees endale hea lasi maitsta. Sõi päris isukalt päris mitu tükki. Hoolimata vürtsisusest, aga võib olla just seetõttu?