Eelmisest kaalumisest peaaegu  kaks nädalat möödas, aga kuna mängisin maja ja päkapiku mängu (kord maja kodus ja päkapikku pole, siis jälle päkapikk kodus, aga maja pole- vene multika klassika), siis ei saanud kuidagi mina ja kaal kokku.

Vahepealsesse ajavahemikku jäi 2,5 päeva Pariisis, 2 päevane Rootsi kruiis õetütre manu ja päev Brüsselis. Loomulikult harrastasin neil päevil priiskavaid eluviise ja sõin- jõin kõike head- paremat (mitte küll enam nii hea isuga, kui enne Fitlapi, aga siiski!)

Seda suurem oli rõõm, kui hommikul kaalule astunult ütles too ilma kõhkluseta- 1,5 kilo maas! Rinnust oli kadunud isegi 3 cm! (Mhmm, kuhu ma nii küll välja jõuan?)

Pariisis oli küll väga keeruline toidule ei öelda, kui seda kõikidel ürituse kohvipausidel pakuti ja õhtul veel peenes restoraniski veelgi peenemalt serveeriti. Toit oli keskpärane. Tuntud gurmee pealinnast (või ta pole seda enam?) oleks oodanud hoopis huvitavamat ja maitsekamat rooga. Eelroog oli küll imemaitsev- mingi koorene- juustune pasta.

Pearoaks oli valida part või kala. Üllatav oli, et kumbagi juures polnud teragi köögivilju (kui pisike peterselli leht välja arvata). Kala oli kolme sorti- alumine tükk koha, siis lõhe ja kõige peal veidi suitsu saanud sägafilee. Vaid viimasel oli veidi maitseaineid kasutatud, muud olid täiesti magedad. Pardifileesööjatele anti tasuta kaasa miski kõhuviirus- müdistas öösel ja ka järgmisel päeval. Magustoiduks pakuti purukoogi laadset toodet, mille sees leidus arusaamatuid marju (kivi eemaldatud ploome? Või ehk paradiisiõun?), aga suhkruga oli tapetud kogu nauding. (Tegelikult kõlab mu jutt täpselt nagu toidusõltlasel?)

Kuigi Pariisi reis oli väga töine, sain ka linna veidike piiluda. Piilumise tulemuseks oli suur vesirakk parema jala keskmise varba all ning kanna valulikkus. Aga see kõik tasus end ära. Käisime kõikides turistilõksudes ja nautisime ilma. Seine oli parajasti otsustanud kogu linna ära uputada, nii et saime sildade alt mitte läbi mahtuvaid laevu imetleda. 

Kui Brüsselis torkavad silma igal tänavanurgal kerjused, siis Pariisis voolasid iga natukese aja tagant majaseintest rentsli poole rõõmsad uriiniojad ja ehk seepärast kodutud ka otse tänaval magada eelistasid. Pidime paarile neist peaaegu peale astuma. Lamasid nagu prügikotid keset tänavat, mis raekoja juurde viis. 

Järgneb lähiajal...

PS. Sel nädalal vana kassi ei kohanud ja ei oska ta toidueelistusi välja tuua. Mees vaatas aga mu söömist ja kommenteeris õelalt: "Pean varsti hakkama sulle märkust tegema!"- ta pole siiani märganud, et olen kokkutõmbuma hakanud.