Nagu juba nädal tagasi arvasin, nii ka läks- kilosid ei lahkunud, vaid hoopis lisandus. Vahepeal isegi 2 kilo, õnneks kaalumise hommikuks vaid kilo. Puusalt küll kadus mõni sentimeeter, aga vööl ilmusid nad jälle välja. Loomulikult ei ole kedagi muud süüdistada, kui iseenda aplust ja ülemaailmset kapitalismi. Mehe sünnipäev laupäeval, jätkus pühapäeval lapselapse neljaaastaseks saamisega ja loomulikult ei suutnud ära öelda tordist ega vahuveinist. Mis ma ikka varjan- isegi tavaline vein oli piisavaks ahvatluseks. End jälgides tundub, et millegi alkohoolse tarbimine kergitab mind nagu pärmi peal. Nii ma kõigungi naeruväärse 5 allavõetud kilo piiril. Esimene vahe- eesmärk jäigi saavutamata. Ikka omaenda aplusest! Tütre kaal on otsustanud tõusma hakata. Loodan, et ikka tagasi pöörab. 

Ablas siga leidis ka muidu pori- käisime Gurmeeteatri etendusel. Etendus oli veidi naiivne, kuid toit udupeen ja väga pisikeste portsudena täitis üllatavalt kõhtu. Sattusime kahe osalisega ühte lauda ja saime eriti lähedalt etenduse sees olla. Menüü oli jagatud kolme vaatuse vahel:

Esimene vaatus

Grillitud Västerbotten juust / pruunis võis küpsetatud juurseller / ürt-allikress.

Teine vaatus

Mooritud lammas / värsked talveõunad / sinepiseemned

Kolmas vaatus

Marineeritud sõstrad / kuivatatud piim / piima mousse.

(Pildid tehtud suht hämaras ja seetõttu punaka tooniga.)

Gurmeeteatri poole tõmbas juba aasta tagasi, kui Tornide väljakule hakkas kerkima salapärane suur telk. Igal hommikul sealt möödudes kerkis uudishimu:"Mis telk see küll on?" Lõpuks pandi välja plakat ja asi selgus. Guugeldades tuli välja ka õudkallite piletitega etenduste info. Korra sattusin kuulma ka raadiosaadet, kus kiideti Patust õhtusööki. Kuid piletihind pani kõik minu jaoks paika- sinna telki mul asja pole. Töölgi arvasime, et teater vaid rikastele ja ilusatele. Nüüd sattusime sinna aga üle poole soodsamalt ja ei kõhelnud korrakski. mees küll virises, et aasta algab liiga tormiliselt- tema peab juba teist korda ülikonda riietuma. Aga polnud tal pääsu kuhugi. 

Tema, kes on harjunud sööma korralikke talupojaportsioneid (hoolimata sellest on tal kadedakstegevalt 10 kilo alakaalu!), niutsatas küll eelrooga nähes nälginult, kuid lõpuks tõdes, et kõhu sai ikka korralikult täis. Õhtuga võis rahule jääda- leiba ja tsirkust oli piisavalt.

PS: mees elab ikka vaimupimeduses ja enam ei kommenteeri meie söömist. Noorem kass on avastanud enda jaoks juustu.