Ütleks nädala kokkuvõtteks- omad vitsad peksavad, kui siga pori leiab... Ei olnud sugugi kõige ideaalsem nädal ja tulemuseks -100 g. Nüüd on veel 5 päeva jäänud esimese väljakutse täitumiseni ja puudu jääb tugevalt 6 kilo. Sentimeetritest täna üldse ei räägi- oleks nagu juurdegi tulnud.

Kui sel nädalal segas plaane esmaspäeva õhtul mehe 50- aastane juubel, siis tulevik on veelgi tumedam- täna õhtul Gurmeeteater oma tippkokkade kolmekäigulise õhtusöögi hõrgutistega ja laupäeval taas juubelipidustused sugulaste- sõpradega. Siis pühapäeval lapselapse neljas sünnipäev, mil ma kindlasti ka ei suuda paremast toidust ära öelda. Nädal vahepeal tuleb ehk ideaalsete tingimustega (kui vahepeal pole mõnda töökaaslase sünnipäeva) ja siis kolme päevane välislähetus Pariisi (loomulikult toitudega!), reis perega Rootsi ja siis veidi kaugemas tulevikus veel üks peaaegu nädalane koolituslähetus Stockholmi. Nii et suurel seal pole porileidmisega küll mingit probleemi.

Lugedes kaasvõitlejate blogipostitusi või näoraamatu tugigrupi postitusi, saan aru, et teised ikka spordivad tõsiselt. Kes käib suisa igapäevaselt jõusaalis, kes jookseb. Mõnel on sportimisest saanud kinnismõte. Natuke häbenen oma laiskust, kuid olen ikkagi seisukohal- kui peaksite mind tabama sportimast (va. ujumine oma vaba graafikuga ja soovitavalt tegelikult solberdamine kuskil Spas), siis pange mind kiiresti ümarate nurkadega pehmesse tuppa kinni. Muidu võin muutuda märatsevaks hulluks. Ja kui keegi peaks mind tabama suuskadelt, tuleb mind kohapeal maha lasta. Siis on asi ikka väga hull. 

Teine huvipakkuv asjaolu, mis blogidest silma jäänud- paljud tavatsevad end millegi eest premeerida toidu või magusaga. Mina pole seda kunagi teinud. Olen magusat söönud ikka vaid siis, kui isu tuleb, või miskit näppu jääb. Praegu isu küll pole, aga kiusatusi leidub pidevalt, sest töökaaslastel on kombeks kohvinurgas komme- šokolaade pakkuda. Nüüdseks olen ka täielikult harjunud jooma oma hommikukohvi või teed tööl olles, ilma suhkru või magustajateta (piimast siiski pole loobuda suutnud ja kuna toidukordades piima eriti pole, siis pole ka miskiga asendada). 

PS. Kolmest kassist kaks on kindlad, et söön paremat toitu, kui neile pakun ja nõuavad oma osa (kodujuustu, riisi- kana vormi, sinki). Abikaasa kergitab vaid fakti tõdevalt kulmu: "Jälle sööd...", aga vaimupimedus kestab ja kui teised on juba märkama hakanud, et minus midagi teisiti, siis tema mitte.        

                                                                                                                                                                Väga maitsev tomatisupp hakklihaga. Plussiks ka suur ports.