Kuu ajaga olen kaodanud 3,2 kilo (800 g keskmiselt nädalas- pole paha!) Ja võin ausalt öelda, et nii palju pole ma mitte kunagi ennem söönud, kui praegu. Kolmapäeval täitus V nädal ja mulle tundus, et sel korral sain 100 % kavast kinni pidada ja kõik tingimused olid ideaalsed...

Astusin julgelt kaalule ja laksti! - 100 grammi! Mis mõttes? Taas on käes paaritu nädal, mil ma midagi alla ei võta? Minu kui tähtkujult Kaalu- tuju ja enesehinnang kukkus põmmdi -100! (Skaala kõigubki juba mitu nädalat + ja - 100 vahel. Ikka hoogsalt- nagu kiik.) Selline asi võtab vanduma. 

Loen teiste blogisid ja sealt tuleb välja, et inimesed ei hoia isegi 100 %liselt toitumiskavast kinni ja ikka langeb kaal mühinal. Mina ajan näpuga järge ja selline mõttetu tulemus! Kuna aga tundub, et rütm on nädalane, siis ei kiirusta veel toitumiskava protsenti vähendama. Laps lohutab mind küll, et väljast on juba muutusi märgata, aga mõõtes sentimeetreid ei ole seda küll märgata- kui kuskilt sentimeeter kaob, kerkib ta teises kohas mu kerel nagu võluväel jälle välja. Veidi tõstab meeleolu, et kaal näitas hetkeks järgmist numbrit, enne kui stabiilselt pidama jäi. Aga nii kange ja laisk olen küll, et trenni ma ei lähe! (Kuigi korra käisime ujumas ja järgmisel päeval oli kontrollkaalumine vaid rõõm, mis paneb ikka mõtlema küll)

Mees on ikka vaimupimeduses ja peab minu vee joomist järjekordseks veidruseks. Korra oleksin peaaegu vahele jäänud, kui kaalusin ta silma all kartulit, mida pidi olema peaaegu 200 grammi, aga kaal tuli vaid 160 grammi. Aga pisike hämamine aitas hädast välja ja mees jäigi uskuma, et minu veidrustel pole piire! Nimelt panin kõige suurema kuuma kartuli enda kohale lauale jahtuma ja ei lubanud kellelgi seda puutuda, seni kui tagasi tulen. "Mis selles kartulis nii erilist?"- imestas mees. Nii põhjendasingi kaalumist- otsin kartuli erilisust. Jabur, aga läks läbi.

Vana kassivolge aga otsustas, et tema ikka peab oma toidusedelit laiendama ja selleks on väga hea banaani- kohupiima pannkook. Nii aplalt sõi ta viimati kanafileed. Aga tema kõrge vanuse tõttu, olen alati õnnelik kui ta midagigi sööb.