Kui II nädal tekitas optimismi, siis III nädal vaid depressiooni. Muidugi, ega ma ise kah mingi pärl polnud. Kava sai rikutud ikka rõõmu ja südamevaluga. Reedel käisime sünnipäeval, laupäeval käisid külalised , tuues kaasa tordi ja pitsa. Lisaks saun ja ma pole suutnud veel loobuda saunaõllest (ehk kunagi...). Esmaspäeval oli kolleegi 70- aastane juubel. Laud oli kaetud juba lõunast hea ja paremaga. Minu plussiks võib öelda, et loobusin kringlist, aga nojah- proovisin torti... Õhtul läksime koos sünnipäevalapsele restorani välja tegema ja ka seal suutsin end ohjata- sõin vaid prae ja jõin suhkruta kohvi (häbenen- latte!). Ausalt öeldes, see praad polnud mitte sendi eestki oma hinda väärt. Ma pole ammu midagi nii viletsat nii suure raha eest söönud! Vaid leib oli äärmiselt isuäratav oma rikkaliku seemnelastiga ja ilusas esitluses võiga. (Proovisin seda vaid killukese)

Teisipäev algas eelmise päeva ülejääkide konsumeerimisega. Ja neid jääke oli palju. Ikka erinevate salatitega korvikesi ja tuuletaskuid ja suitsuvutte ning krevette. Tõeline õgardi unistus.

Ja ega järgnev nädal parem paista- sõidan lähetusse konverentsile ja nii möödub pool tänast päeva ja ka homne iseennast pettes. Kõige hirmsam kogu loo juures- konverentsil antakse tasuta süüa!

Sellise toitumiskava rikkumise peale ei saa ju hakata kurtma, et kaal ei liigu. Liigub küll- ikka üles. Esmaspäeva hommikul kaalusin- olin samas punktis tagasi, kust 3 nädalat tagasi alustasin. Täna hommikuks siiski 1,3 kilo sellest vähem. Kuid mõõdud kinnitavad etteheitvalt- lasksin kerglaselt kõik edusammud tuulde! Soovitati küll, et tõmbaksin päeva normi 10 % alla, aga tegelikult ei ole ju toitumiskava süüdi, et mina õgard olen. Õudusega mõtlen juba Jõulude ja aastavahetuse peale- kui juba praegu nii nõrk olen, mis veel siis saab?

Vana kass on hakanud kahtlustavalt jälgima ka mu tütart, kes kah kavaga maadleb. Tuunikala, kanafilee, kodujuust ja juust... Isegi pirni söömine tekitab meie kasside hulgas ebatervet huvi- "aga mulle?"

Aga veel alla ei anna.