Nädal läks lappama. Ja see iseloomustab ka tulemust- +0,8 kilo. Sentimeetreid ei tasu üldse kokku lugeda- kuigi puusalt läks siiski 1 cm. Aga rinnale tuli +2 cm ja mujal olukord seisis.

Jamaks kippus juba nädalavahetusel- laupäeval saunas püüdsin küll ohjeldada õllejoomist ja piirdusin vaid ühega, muidu olin kavas. Proovisin teha ekleere... Tulid nagu tuuletaskud. Ju teine kord peab proovima ikka riisijahuga. Kasutasin oma lemmikut koogijahu- kaerajahu. Pühapäeval oli pisikese sõbranna sünnipäev. Kui salatile ja kanale suutsin kuidagi ei öelda, siis koogid olid nii veendunud, et neid sööma pean, et ei saanud kuidagi ei öelda. Nii head tatrajahuga õunakooki pole ka enne saanud. 

Esmaspäeval pidime kampas ära sööma türgi maiuse karbi- ja kõik ju teavad, kui imal ja magus on türgi  maius! Teisipäeval lahkusid tütar ja tütretütar tagasi koju. Muidugi leidsime põhjuse väljas süüa. Valisin hoolega. Kuna soov oli T1 vaaterattaga sõitmas käia, siis valikus olid T1 söögikohad. Valik on neil huvitav. Oleks võinud lausa 3- 4s erinevate maade köögis käia. Otsustavaks sai, et pelmeene polnud me ammu söönud ja hinnalt polnud nad ka kõige kallimad. 

Alustasime vaaterattast. Kolm ringi 10 euri eest. Koos jõudsime arusaamisele, et tegelikult oleks võinud olla 2 ringi 6 euriga. Kolmas ring oli juba igav ja mõttetu venitamine. (Arvan, et neil oleks siis ka rohkem huvilisi, sest andke andeks- 10 euri?!)

Pelmen Käsitöö Kohvik oli inimtühi. Kokk ühmas, et peame II korruse saali minema ja seal võetakse tellimus. Tüdruk tuli kiiresti. Joogid saabusid ka kiiresti. Tellisime kogu pelmeenivaliku- olime 5 suurt ja 1 väike ning arvasime, et igast sordist 15 pelmeeni on just paras kogus. Tegelikult oli kah. Väga maitsvad. Arvasime, et eriti head olid lõhega ("Põhja naaber"), pardilihaga ("Donald parts") ja lambalihaga ("Saaremaa viiking") pelmeenid. Mina soovitaks aga lõhega pakkuda koos kartuliga ("Mulgi sõber") pelmeenidega- üks mahendaks teise intensiivsust.

Vahvad olid ka nõud, millega jooke ja toitu serveeriti- korralikud emailitud riistad. Istusime päris pikalt ja mitte kedagi juurde ei tulnud. Isegi ettekandja jättis  meid rahule, kui olime talle öelnud, et midagi enamat ei soovi. Boonust lisas laste mängunurk, kus pisike mänguköögis askeldas.

Ja siis nad läksidki. 10 nädalat nagu mutiauku. Tuba on niiii tühi.

PS: Mees on hakanud ohjeldamatult kiitma mu järjekindlust. Kassid hingavad kergendatult- keegi ei kisu enam sabast, kõrvust, tagakoibadest. (kuigi kohati on mul tunne, et meie "linnakass" otsib last kräunudes mööda maja taga.)