Kuigi tegin eelmise postituse alles eile, pean vajalikuks täna kelkida oma I aasta töövõitudega. Jah! Aasta on möödunud alustamisest. Täis huvitavaid retsepte ja kahanevaid mõõte. Mina, kes olin igasuguste toitumiskavade suhtes kahtlustav, olen omal nahal tunda saanud, et toimib! Kava juurde sattusin tänu sõbranna tulemustele. Kahtlus oli küll- kas ikka suudan planeerida, retsepte otsida ja asendada? Ja kui tuleb sisse patukordi? Nüüd olen kavasse sisse elanud, on ka patukordi, on ka patupäevi või lausa nädalaid. Olen aga arvamusel, et range joone pidamine tekitab liigseid pingeid ja isegi kõhnumine peab lõbus olema, mitte enesepiinamine. Nii pole ma ikka seda meelt, et peaksin trenni minema. Kiiret pole ju kuhugi ja tasapisine langus mõjubki tervisele ja nahale paremini.

Veidi fakte: Kaal langenud ametlikust kaalumisest alates 24,9 kilo, tegelikult olin alustamise eel veidi raskemgi, aga vana kaal pettis ja uue hankisin alles nädala pärast. Nii et tegelikult on aastaga kadunud 27,9 kilo. (Soovunelmani on minna veel 30 kilo). Ümbermõõtudest- rind -19 cm, õlavars -5 cm, kõht -23 cm, puus -21 cm, reis -11cm (kokku üle kere -79 cm frown)

Kõige parem asja juures on, et samm on muutunud kepsakamaks ja liikumine ei kajastu kohe säärelihastes ega ristluudes. Riidepoodi minnes ei pea enam vaatama kõige- kõigemaid riideid, vaid saan isegi valida, mis meeldib. Sest kui selgub, et asi ikka pitsitab, siis paari nädala pärast ta seda enam ei tee. (Ja veel paari nädala pärast juba lotendab) Nii olen jõudnud välja kahaneda mitmestki lemmikriidest. Praegu neid lapates on raske mõista, kuidas ma varemalt aru ei saanud, et nad ikka näotult suured on? 

Kuna meie pere pole erilised toidu üle virisejad ja ma olen alati retseptide järgi süüa teinud, siis üleminek kavale läks küllaltki valutult. Mees pole aasta jooksul kordagi küsinud, miks sellised toidud? Järelikult tema vahest aru ei saa. Pealegi on ta alati olnud õnnelik, kui toidus on ohtralt liha. Kuigi kaalun retsepti komponente tema silma all, siis olen varjanud (hästi- halvasti) ta eest üldkoguse ja portsionite kaalumist. Vaid paar korda on teinud märkuse, et kas nüüd kaalun ka potti? Miks? Ja minu vastus, et tundus hea mõte või et huvitas, on ta uudishimu maha rahustanud. Tütar aga otsustas mu teekonnaga ühineda. (Tulemuseks on kuhi riideid, mida nüüd mina kannan.) Kõige suurem harjumuste muutus oli minu puhul aga sundida end 4 korda päevas sööma.

Varemalt jõin hommikul kohvi, sõin lõunat ja õhtul ehk maiustasin millegagi (kommi, küpsist, õuna, liha). Nii palju kui kavas ette nähtud pole ma kunagi varem söönud. Esimestel päevadel tundus ka 3 l vett röögatu kogus. Siis sai harjumuseks. Nüüd joongi vähemalt 3 l vett päevas. Pluss toidus leiduv vesi. Kui mõni päev jääb vähemaga, tunnen end kui kala kuival.

Nii palju küpsiseid ja šokolaadi, kui meil praegu kodus kappidest leida võib, pole meil enne kunagi olnud. Isegi kui ma enam ise ei osta, jõuavad kommikarbid meieni. Oi kurja, kuidas ikka ahvatlevad! nii  ma siis ikka aeg ajalt patukordi teen - tavaliselt laupäeval, kui on saunapäev ja see patukord algab pealelõunast. 

Tahaksin leida rohkem aega, et teha retseptide asenduset abil uusi fitlapilikke roogi. Aeg- ajalt tuleb inspiratsioon, kuid elutempo suunab ikka tagasi mugavustsooni. Õnneks lisandub kavasse päris tihti uut ja maitsvat.

PS: Mees on hakanud mu tagumenti patsutama. Kass loobus suvel tütre voodis magamisest ja kolis meie voodisse ümber. Võib selle põhjuseks olla tema 19- eluaastat ja sellest tingitud raskus narisse hüpata? Või hoopis see, et kondise inimese kõrval pole nii mugav magada?