Ja mõjubki- 10 % vähendatud toidukogus ja kaal kukub. Kiiresti. Karta on, et liigagi kiiresti. Kui ennemalt tammusin kuid ühel kohal, siis sel nädalal lahkus -2 kilo! Ja sentimeetrid teevad rekordeid- rinnalt -1 cm, kõhult -5 cm, puusalt -2 cm ja reielt -2 cm! (Vaid õlavarrelt mitte muffigi)

Muidugi on see nädal olnud ka väga hästi kavas püsimisega. Peale selle ka Tartu Milli kama söömise väljakutses osalemine. Nii on kama retseptidest veel kama- müsli kook proovimata- seda plaanime süüa nädalavahetusel. Ja üldse oleme sel nädalal söönud kuidagi eriti taimset toitu- lillkapsapõhjal pitsat ja virsiku- kurgisalatiga kanafileed ning ka peediga külmsuppi. Viimasel otsustasin teha veidi parandusi- lisasin ka röstleivaga heeringa retsepti, et ikka ka kala maitset tunda oleks. siis tuli supp aga väga kuiv. Pidin siis algselt plaanitud 6 portsioni asemel tegema 8 portsu ja lisasin lihtsalt kaks portsu keefiri (piima retseptist). Supp oli ikka paks- mees sõi kahvliga.

Pilt meie kolmapäeva hommikustest tütre kokku veerettaud kamapallidest. Kaks tükki suutsin enne pildistamist ka põske pista. Tütre kommentaar- oleks võinud lisada rummi essentsi, siis oleksid rummipallidele sarnanenud. Eks järgmisel korral proovime.

Nädala lõppu jäi meie 28. pulma- aastapäev. Loomulikult polnud see kumbagil vanuril enam hommikul meeles. Mulle on juba aastaid meeldetuletajaks olnud meie õues kasvav ebajasmiini põõsas, sest tookord õitses ta nagu hull, kuid nüüd on kas juba läbi või veel mitte õies. Sel aastal siis temast möödudes meenud: "Meie pulmapäeval ta veel õitses... ups! Mis päev Täna on?" Õnneks seisis laua all pudel vahuveini ja koos sõpradega sai ikka veidi patustatud. 

Kõrvale valmistasin dolmaasid. Täitsa fitlapistatult. Viinamari vajas nagunii pügamist ja aluseks võtsin miski kotlettide retsepti, mis sisaldas ka veidi riisi. Lisasin sibulat. Kupatasin veidi lehti ja keerasin kokku, ladusin potti, kallasin peale vett, nii et kattis. Tunnike malmist ahjupotiga 220 kraadisesse ahju  ja.. nad on ikka nii maitsvad! 

PS: Vaidlesime taas mehega kehakaalu ja Fitlapi portsude üle. Tal on kinnisidee, et portsud liiga suured ja venitavad mu magu liigselt välja. Tema neid ära süüa ei jõudvat. Ja kui hea temal üldse on, sest tema pärinud oma vanaema kõhnainimese- geeni. (Mind võtab see ebatolerantne ülbus lõrisema. Oi, kuidas tahaks talle hambaid säärde lüüa!)

Kassipojast on sirgunud nooruk. Õues käimise seiklus on talle hästi mõjunud ja tõelisest hüperaktiivikust on saanud unimüts. Ja oh neid asendeid, kui uni ta murrab!