Nädal andis peaaegu rahuldava tulemi- 800 grammi lahkus ja mõõtudes tõmbas kokku rind (-3 cm), kõht (-2 cm) ja reis (-2 cm). Puus leidis kusagilt +2 cm ja õlavarre jämedus ei muutunud. 

Reedel blogini ei jõudnud, sest tegin terve päeva seminari. Pabistasin veidi, et ettekandjad ei ilmu kohale ja et nad ei mau aega. Nii täpselt oligi- kuigi kõik olid kohal, aega jäi napiks. Kui poleks olnud arvestatud tunnike lisaaega, oleksime päris kehvas seisus olnud. Aga üldiselt oli kasulik ja huvitav üritus. 

Napikalt minu tööpäeva lõpuks saime hakkama. Sõit Viljandisse saigi alata. Kaasa võtsime ka Tartust tulnud kursuseõe, kes ka ei läinud kokkutulekule Pärnu, vaid sugulase sünnipäevale Viljandisse. olin eelmisel õhtul küpsetanud Fitlapi purukoogi kirssidega (vaid kirsid asendasin õuntega). Nii sain pakkuda ka talle tükikese teekonnal, sest nälg näpistas. Parim kook, mida olen Fitlapi retseptide järgi teinud. Kohupiim kadus kenasti sisse ja tegi koogi õhuliseks. 

Viljandis oli päris keeruline parkimiskoha leidmisega. Kuidas nad küll hakkama saavad ilma parklateta? Etenduseks "Once". Banaalne ja tegelikult erilise loota etendus. Aga väga muljetavaldavate laulude- tantsude ja elusate pillimängijatega. Mulle meeldis. Kuigi lõpu pidi laps mulle lahti seletama. No ei saanud mu vana pea enam aru, et mees kuulsaks sai. 

Peale teatrit tahtsime minna sööma, aga pubis, mille olin välja valinud, oli piletitega üritus. Mitmed kohad olid juba 10st suletud või umbtäis. Nii leidsime juhuslikult "Tähe"pubi. Oli avatud ja pakkus veel ka süüa. Tellisime Tähešnitslit (maisihelvestega paneeritud sealiha) ja tavalist juustukattega sealiha. Kõrvale pakuti veidi pruunistatud kartuleid ja porgandisalatit, lisaks ka mõned tomativiilud. Esimese ehmatusega kuulsin, et tegemist seenešnitsliga. Peast käis läbi- kas tõesti taimetoit! Magustoiduks olid pannkoogid jäätisega ja karamelliga või maasikavaht. Baarman ise valmistas kõik. Kõrvallauas istus vaid üks naine ja kolm meest, kes vahepeal lausa kaklust kippusid algatama, siis üritas naine mitu korda häälekalt lahkuda ja lõpuks nad kõik koos ka lahkusid. Meil siis täiesti privaatne õhtusöök. Taustaks tuli Gunnar Krapsi muusikat...

Õhtu oli mõnusalt soe ja joped jäid autodesse. Jalutasime mõnuga ja nuusutasime sireleid (tõsi- tõsi- juba õitsesid!)

Ööbisime Sanderi puhkemajas. Vaikses linnajaos, eramajas. Tundus, et I korrusel elas keegi, sest õhtul märkas mees aknast tuld, kuid kedagi kuulda polnud. Me ka ei näinud kedafi, sest võtme saime juhiste peale ja samasse ka tagastasime. Kõik vajalik oli olemas. Ainus asi, millega norida, oli trepp- oleksin ülakorrusel soovinud et trepp oleks uksega suletud olnud. Kuidagi veidralt avatud sissepääs oli.

Hommikul läksid meie mehed koju ja meie naistega oma iga- aastasele Läti reisile. Aga sellest juba selle nädala kokkuvõttes.

PS: Meie 12- aastane kass võttis lõpuks kassipoja omaks. Lakub teda ja mängivad koos. Kassipoja kasvatus nii käest ära, et vanem loom ei saa hetkegi rahu.

Kursuseõde kiitis mu head välimust ja tundis aktiivset huvi Fitlapi võimaluste vastu...töökaaslased aga ei kommenteeri, nagu polekski miskit teisem.