Oli väga halb nädal. Ja mitte vaid seepärast, et kuigi olin peaaegu kavas, tuli 0,7 kilo juurde (rinnale +2 cm, kõhult -4 cm, puusale +1 cm ja reiele +2 cm). 

Algas muidu kõik hästi. Käisime igaaastasel Rootsi kruiisil. Samal laeval oli ka õetütar, kelle juurde tajtsime välja jõuda. Ta elab Arlanda poole sõites poole tunni rongitee kaugusel Stockholmist. Nii oli minek ülilihtne. Laeva programm polnud ka kõige hullem- Hiina tsirkus. Jälle lava massi täis ja päris tegijaid vaid paar- kolm tükki. Hiina naised on ikka väga koledad. Eriti kole oli üks, kes oli kõigist suuremaks kasvanud ja tahtis hirmsasti kurikatega žongleerida, kuid ei kukkunud just artistlikult välja. Tase oli nagu algkooli lapsel. 

Stockholmis oli imeline kevadilm. Enamik inimesi olid juba joped koju jätnud ja mõnulesid päikese käes. 

Küpsetasime traditsioonilise kohupiimakoogi ja külastasime kohalikku kaubandust. Plaanisime veidikese varuga ka rongile mineku, et ei peaks liialt muretsema. Rongis rõõmustasime, et aega on peaaegu pool tundi üle. Aga paar peatust enne keskjaama kadus rongil vool ja nii me seisime. Ja seisime. Venisime 200 m edasi ja seisime taas 10 minutit... Hakkas juba õudne. Maha kah ei saa- keset raudteed. Aru kah ei saa, kui kaua jama kestab- info vaid rootsi keeles. Lõpuks sai rong siiski minema ja laevale jõudsime 7 minutilise varuga. 

Jõudsime ka ilusti koju, siis aga kiskus asi käest. Leidsime eest nälginud ja jalust peaaegu kange kassi. Olin pannud uue liiva, see oli kleepunud varvaste vahele ja raskendas kulgemist veelgi. Olin unustanud kassitoidu laua alt laua peale tõstmata ja meie 86- aastane Koduvana ei taibanud üle küsida ja nii ei jõudnud ka pehme toit kassideni. (Krõbinaid küll oli. Aga vana kass krõbinaid enam ammu ei söönud.) Kui laupäeval tundis ta toidu vastu veidigi huvi, siis pühapäeval läks juba toitu nähes kaugemale ära. Ainult kondas ringi ja jõi vett. Esmaspäeval võtsime ta linna kaasa, käisime arstil. Selgus, et lootust enam pole. Neerud ei tööta, liigesed deformeerunud ja veri väga halb ja aneemiline. Nii sõitsime vanuriga meie linnakoju. Sealne kass, kes tavaliselt enne ründab ja siis mõtleb, võttis ta ülisõbralikult ja hoolitsevalt vastu. Vanake käis veel isegi päikeselaigus magama ja siis leidis sooja koha kamina ees. Ning 15:15 lahkus vaikselt kassiparadiisi.  Veidi enne minekut  liigutas jalgu, nagu oleks mööda õue jooksnud ja siis ohkas ja sirutas end soojuses välja. 20st eluaastast jäi puudu vaid 1,5 kuud.  Aga ikka süüdistan end. Mis siis kui...

Nutulaulu lõpetuseks- Nüüd olen mina kah selle blogimise peale kuri- kelle huvides on kadunud tähemärkide lugemine? Eelmisel nädalal oli miski veider kitsas aken, kuhu kirjutada, nüüd aknaga nagu korras, aga loeb sõnu, mitte tähemärke. Kui lubate 2000 tähemärgi eest 1 päeva tasuta lisada, siis ehk seletate, kuidas peaksin sõnade arvu järgi teadma, palju mul tähti on? Üritade copy-pastega tõsta teksti Wordi dokumenti, tuleb hoopis hüperlingi lisamise võimalus. Kui on tasuta päevast kahju- ärge ahvatlege!