Nädalate ja kuude lugemine läks sassi, sest olin sel aastal viis nädalat jutti puhkusel. Ja kohe jään veel nädalaks. Kõik oleks ju ideaalne, kui poleks tütart koos tütrega kaugelt maalt kodus käimas. Noorem põlvkond ei märka magada ja nii kulgeb ka minu puhkus varase ärkamise radadel. Üpris kurnav. Aga nunnu kah. Eriti viimane.

Kuigi oma meelest olen päris hästi kavas püsinud, ei saa näitajate järgi seda sugugi väita- kaalu langus peaaegu 6 nädalaga vaid 2 kilo, sentimeetreid kadunud õlavarrelt, puusalt ja kõhult -1 cm, reielt -2 cm. 

Puhkuse avas lapse ja lapselapse tulek. Kulus peaaegu 5 päeva enne, kui võitsin poolekahese usalduse ja ta nõustus kallistama ja hambulisi musisi jagama. Nüüd oleme peaaegu sõbrad.

Järgnes kohvikute päev valla avatud külade nädalal. Tirisin oma keraamika riiulilt alla ja sättisin välja kõigile imetleda- osta. Kohviku menüüs oli soolast ja magusat. Kui tööl on olnud hitiks kilupirukad, siis neid prooviti vaid 1- 2 ja kahju oli, et keegi ei himustanud imehead juustukooki, mille retsepti tütar Austraaliast kaasa tõi. Ka minu tehtud võileivatort (mis muuseas oli täitsa fitlap!) ei läinud eriti peale. Sobisid kiluvõileivad, koos avokaado- munavõiga- taas imehea fitlapiretsept. Nojah, eks näidised said ka ruttu kuumarabanduse- kuid pakutavat hoidsin külmikus!

Kohvik osutus üllatavalt rahvarohkeks- nii kui kell kukkus, olid omaküla inimesed kohal ja hingetõmbepausiks oli päeva peale vaid 2 korda aega. Siis kah sain vaid korraks maha istuda ja juba tulid uued külalised. 

Peale kohvikut nautisin pikalt looderdamist maal. Kui oli soe, käisime rannas, kui ei olnud, sõitsime ringi või lihtsalt olime. Tütrel küll kipitas pidevalt Geopeitus ja tänu sellele leidsime end paikadest, kuhu muidu poleks osanud tahtagi. Letipeal saime ka teha oma selle suvise heateo, kui möödudes avastasime uppuva noore kajaka, kes oli madalasse roostikku pandud röövvõrku kinni jäänud ja end lootusetult sisse mässinud.

Võrgus oli ka kalu. Ju kajakapoeg tahtis sealt manti võtta ja nii kinni jäigi. Ta oli nii läbi, et vabanedes pidi veidi aega toibuma, enne kui jaksas minema lennata. Kalal, kes ta võrku ahvatles, oli söödid aju ja silmad, kuid hing veel sees. Loodus on ikka karm.

Sattusime geopeituse raames ka Sagadisse. Pakkusin oma puulehtedega valmistatud keraamikat sealsesse hubasesse käsitööpoodi, kuid juhataja ei soovinud neid isegi vaadata- nemad müüvad vaid puud ja metsast pärinevaid asju (huvitav- tööstuslikud savinõud- valmistatakse Pajustis Eesti Keraamika tehases, ja väikese õllevabriku õlu?) või siis nende töötajate loomingut... 

PS: Aeg- ajalt deklareerib mees mulle au ja kuulsust, et olen nii järjepidev oma fitlapis püsimisega. Kassipojast on sirgunud kassinooruk- peaaegu hambad vahetatud ja peake arvab, et nüüd on aeg ise otsuseid vastu võtta. Püüab linde ja sisalikke, hulgub ka öösseti, kui meid kodus pole, õues. Vana kass on taga püsti hädas ja permanentselt urisev (aga stressist maha lakutud karv kõhul ja reite sisekülgedel, hakkab tagasi kasvama- ju siis ikka õnnelik.)