Ja nii ongi- selle aasta jaanuari kuus on viis nädalat. Mina Kaalude tähtkuju esindajana taas kord teisele poole kreenis. Hommikusel kontrollkaalumisel olin taas detsembrikuu keskel. Nädalaga on toimunud metsik kaalutõus- nagu heal nuumikul (Ju oma eelmises elus ma nuumik ka olin). +1,8 kilo! Appi! Kui ma üldse ei fitlapitaks, oleksin varsti veel suurem, kui enne! Õlavarrele on kuskilt +1 cm, puusale samuti +1 cm ja reiele +2 cm juurde tulnud, Vöölt lahkunud -3,5 cm! Aga ega ma neid mõõtusid usaldada saa. Kõikumised on liiga suured, et olla usutavad.

See nädal on olnud muidugi eriti patune kah. Nii et Ise tegi! hüüda oleks passlik. Asi läks käest juba reedel, kui oli ülemuse sünnipäev. Veidi tšehhi veini ja kringleid. Veidratele hapendatud sardellidelegi ei suutnud ära öelda- maitsesin küll vaid suutäie.

Ega saanud kavasse ka laupäeval, kui toimub traditsiooniline saun ja patuõhtusöök. Muidugi oleks võinud või täpsemalt pidanud selle ära jätma, sest oli ju teada, et pühapäeva hommikul oleme kutsutud lapselapse sünnipäevale mängutuppa. Ja kes siis seal saab pidutoidust ära öelda? Ikka salat ja kringel ja tort jne jne. Püüdsin küll pärast vältida üleliigseid kaloreid, aga ei see enam tasandanud tehtud kahju. 

Teisipäeval oli töökoosolek Sakus ja tegin meeled kõvaks ning eirasin terve päeva kohvipausiks toodud pirukate- küpsiste hullutavat lõhna. Lõunal käisime Saku õlleka pubis. Nii halba teenindust nii huvitavas interjööris ma ei mäletagi. Alustades sellest, et meie tellitud lauda ei olnud meile hoitud selleks kellaks, kui see tellitud oli, ja  et kolleegi palvele saada vett, tuli vastuseks, et neil on vesi tasuline ja siis väga mossitades talle ikka klaas kraaniveega ulatati. Nii ei julgenud ma vett küsima hakatagi. 

Valisin päevamenüüst küll välja kõige enam ohutuna tunduva toidu (hapukapsastega sealiha), kuid minu palvele tuua mulle seda ilma soustita, sain hammustava vastuse: "Nad serveerivad nii kiiresti, et mina küll seda öelda ei jõua" Lootsin, et kapsale liialt suhkrut pole lisatud (toorsalatid olid ohtra hapukoorega ja magusad, samuti oli magus tšilline veiselihasupp), aga lootuseks see jäi. enne meie lõpetamist, hakati juba ümbert mööblit sättima, puudus vaid korraldus lahkuda (enne meid olijatele tehti küll selgeks, et nüüd tuleb laud teistele vabastada)

Kuna on tekkinud magusa vajadus, siis liigutasin halle ajurakke ja tekitasin kavast küpsetatud hirsipudru retseptist saiavormi. Piima küll nii palju ei kulunud, kui retseptis ette nähtud, kuid seda pean nagunii alati kohvile pannes kuskilt näpistama. Vorm oli igatahes päris sarnane päris saiavormile. Isegi hoolimata sellest, et tegin teda sepikuga. Vaarikate asemel kasutasin banaani. Kartsin, et jääb imal, kuid see oli hoopis mõnusalt magus.PS: Mehe kahtlustamismaania on arenenud järku, kus ta ei proovigi vähimagi kahtluse korral minu pakutud toitu. Näiteks sai nädalavahetusel tehtud riisivormi kana ja kodujuustu kattega, tema aga kahtlustas, et tegu tangudega. Kõik. Ei proovinudki.