Kuigi - 0,3 kilo pole miskit eputada, siis toimus sel nädalal tähtis sündmus- ületasin selle sümboolse poole maa joone! Fitlapis olen kaalulanguseks saanud - 27,6 kilo ja soovunelm on veel - 27,4 kilo! Tegelikult peab juurde arvestama need - 3 kilo, mis enne programmi ise suutsin langetada. Nii on tulemus päris kena, kuigi aeglane. Nii pean kava järgima veel peaaegu 2 aastat. Ja siis alles algab lõputu piin- kaalu peab ju ka hoidma. Sentimeetrid panid taas mööda keret ringi- õlavars + 3 cm, kõht + 6 cm, puusalt - 2 cm, reielt - 1 cm. Hakkan kahtlustama, et mu mõõdulint venib ja tõmbab kokku, et mulle tönga teha.

Nädalasse mahtus kaks sünnipäeva- nii et hea tulemus, et üldse miskit kaalu lahkus- abikaasa ja lapselapse. Ikka magusat kooki ja rohkem! Püüdsin küll teha veidi teistmoodi ja mitte enam kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune. Nii valmis lauale kanawrapi retsepti järgi hoopis tuunikalavõileivatort.

Kui eelmisel korral forelliga tehes pingutasin kurgi ja tomati purustamisega üle ning tort tuli vesisevõitu, siis sel korral oli ideaalne. See suur latakas on minu 10 kordne kogus. Nämm!

Patukaks sai kõrvale väga- väga magus kolme piima kook, mida nägin saates "Minu köök on parim" ja oli küll hea. Nii piisavalt magus, et korvas mitmeks päevaks magusavajaduse. Lapselapse sünnipäeva tort ja küpsised tundusid juba liiast. Nüüd tuleb siis rikkumistes (ehk) pikem vahe, sest meie kobarsünnipäevad, mis algasid detsembri algusest, on läbi. Nujah- pühapäeval korra veel mängutoas käimine. Kaasas ülimaitsev kringel...Mulle võiks öelda, nagu Hamlet oma emale:   "Nõrkusnaine, on su nimi!"laugh

Talv on jõudnud meie maale- koos suure lume ja külmakraadidega (-24 kraadi). Tundub, et tuli taas ootamatult, sest teehooldajad ei kiirusta või ei huvitu (ju ta sulab ju jälle ära!). Pilt reede õhtuselt Peterburi teelt kolm tundi peale lumesadu ja õhtuse tipptunni ajal veel Tallinna linna piires, oli ikka tõeliselt masendav.Tundub, et kõik mis meie riigis inimese heaks tehakse, käibki kuidagi allamäge ja ülejala. Vahet pole, kas tegu riigiettevõtte või erafirmaga. Sama kohtab postiteenistuses, transpordis, ükskõik millises firmas, kust mõnda hinnapakkumist küsid. Keegi ei proovigi head muljet jätta, ega isegi rahuldavalt klienti teenindada. Ime, et meie majandusel niigi hästi läheb. Kliendina saada seda, mida soovid...kui ise jõuga välja ei võitle, siis oled ise rumal.

PS: Hakkasime vanurkassile vitamiini andma. Tundub nädalaga kuidagi kobedam. Ikka otsib võimalust liiva sööma minna ja topib pead kõikidesse tassidesse (mullivesi!) ja taldrikutesse (mis paganat nad söövad?). Mees teatas ahastavalt, et meie dieet hoiab teda lihast kõrval. Mina vastu, et ärgu ajagu rumalat juttu- ma pole sellisest lihakogusest kunagi enne süüa teinud, nagu nüüd! Tema tahtvat rasvasemat liha, kui kanafilee või sea välisfilee! Oh aegu! Mehe õde on juba 13 kilo kaotanud (alustas detsembri alguses) ja Fitlapiga väga rahul. Ämm püüab ise kaloreid lugeda, kuid oh neid küpsiseid ja komme!