Meile kõigile meeldib hea toit, maitsev, mitmekesine, vahel ka praetud, meile meeldib magus, me oleme inimesed, kes tahavad elu nautida ja olgem ausad, toit on see mis pakub meile naudinguid. Kellelgi ei ole midagi heade ja kvaliteetsete maitsete vastu. Maitse tekib koos lõhnaga. Kui pole lõhna, pole ka maitset. Juhtusin hiljuti vaatama ühte doc'i, mis rääkis tüdrukust, kellele meeldis süüa teha, ta õppis seda oma emalt, vanaemalt, plaan oli minna seda valdkonda edasi õppima. Siis aga juhtus õnnetus, mille tagajärjel ta kaotas lõhnataju. Sisuliselt varises tema maailm kokku. Tuli välja, et ilma aistmismeelteta on toit lihtsalt üks mass. Ta sõi, aga ükski asi ei maitsenud enam nii nagu ta oli harjunud. Mis meenutas vahtpalsti, mis nätsket massi, mis oli lihtsalt arusaamatu asi. Tal vedas, kuigi arstid ei osanud seda seletada ja teda aidata, hakkas tal lõhn tasapisi tagasi tulema, ta hakkis rosmariini ja tundis korraga lõhna. Aja möödudes kõik taastus ja taastuma hakkasin enne just need maitsed millega oli tal seos, kodu või reisimise kaudu. Tagasi tulid esimesena need lõhnad, mis olid mälus, positiivsed emotsioonid,  rosmariini põld, vanaema juures tunnetatud toidu lõhnad.

Miks ma seda kirjutasin, meile meeldib hea maitse, hea maitse tähendab aga tihtipeale seda, et sööme üle... tegelikult enamasti tähendab see just seda :). Õhtul voodis ägad, et issver kui raske, ving ette ja taha, aga ega siis see järgmise hea vaagna juures meeles ei ole. Kuidas sa jätad söömata mingi asja mis lõhnab niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hästi ja vaata kui ilus ta veel välja näeb. Laus rumalus oleks ju seda mitte proovida ja siis veel natuke, sest ta ju ikka tõesti on nii hea ja nagu mahuks ka veel. No ja nii edasi. Peale seda, kui kaal näitab koledusi, või üldse midagi ja riided oleks nagu pesus kokku läinud, oleme pahased, kusjuures mitte enda peale, vaid millegi muu hoomamatu peale, sest me oleme ju normaalselt söönud. Käib väike plõks, et nüüd tuleb ilmtingimata pidada dieeti, no vähemalt natuke aega ja selle me ka peame vastu, selle natukese, no päeva või paar. Kuna me oleme teinud dieedi suhtes vale valiku ilma sinna juurde mõtlemata, valinud mingi mahladieedi, kapsadieedi.... no neid ekstreemsusi on veel. Enamasti me aga põrume, sest see ei lõhna, ei maitse ja kogused on nii jube väiksed, et no ei jää ellu kuidagi.

Me ei mõtle, et see kole kapsaleotis mis meid peaks päästma, sest lubab ju kiiret tulemust, meid ei päästa, seda enam, et seda ei ole võimalik tarbida. Ma ei ole seda ise kunagi proovinud, vist õnneks, ju ei ole masendus nii suur olnud, aga olen kuulnud inimesi sellest rääkivat. Kui ma õigesti mäletan, siis võtad kapsa, keedad 5 minutit... ilma soolata ja siis sööd jood seda halli vett ja magedat kapsast. No tõesti, aga see on ju eos läbikukkumisele määratud. Ma ei tea kas keegi seda pikemalt ka proovinud on kui 1x ja need tulemused ka püsima siis jäänud... no ei usu.

Tegelikult on vaja õpetada inimesi toidust mõtlema ja sellest aru saama, samamoodi nagu me õpime midagi muud tegema. Nagu me ei tea sündides tuumafüüsikast midagi, ei tea me ka toidust midagi. Ok tuumafüüsika jääbki kättesaamatuks enamustele, aga toit on see mida vajame kohe. Meie harjumused tulevad meie vanematelt keda ei ole õpetatud ja me ise anname edasi täpselt selle sama teadmise. Mäletan nooruspõlvest, kui mu tuttavad praadisid pannil meeletus rasvas hommikusöögiks panni kartuleid. Õhtul oli kartulimägi jahukastega pekikänakas juurde. Kõlab ju jubedalt. Aga nii oli. Eks kõike tuleb õppida.

Kurb on see, et kui räägitakse tervislikust toidust, siis jääb mulje, nagu tervislik oleks ainult kõik malts, maa sees ja maa peal. Tegelikus on ju teine. Kui tervislik on peale aurutatud ja vesise aedvilja ka ahjus grillitud aedvili, mille maitse on märkimisväärset parem, suisa imeline, et keedu tatart võib rikastada aedvilja ja lihaga, ei pea lusikaga lihtsalt sisse heebeldama. Lisaks tervislik et tähenda, et kõik magus on keelatud, ei ole ju. Lihtsalt väiksed asjad mida on vaja seletada ja leida viis kuidas see teha vastuvõetavaks. Ideeliselt me võime kõike süüa, jah, mõni asi on parem kui teine, mõni sisaldab energiat rohkem kui teine, aga päris loobuma ei pea millestki, no ok, mõni asi on selline mida võiks oma menüüs vastu tulemas mitte näha. Aga kui süveneda, siis me võime süüa väga rikkalikult ja maitsvalt. Siin tulebki mängu veel üks ülioluline aspekt... tegelikult väga oluline... kogus.

Me ei pea valima kapist kõige suuremat taldrikut, mille keskel tundub meile vajalik portsjon naeruväärne ja et taldrik tunduks koos toiduga tõsiseltvõetav, siis me lisame sinna veel paar kühvlit. Ilusal suurel taldrikul näeb ainult imeliselt serveeritud väike ports hea välja, üle veere valguv toidulaadung seda enam mitte ei ole. Ja kuna me sööme enamasti kodus, siis enda distsiplineerimiseks on mõistlik võtta väiksem taldrik, sest loomult oleme me nõrgad. Kui lähme restorani ja tellime endale a la carte menüüst toidu nimega a la trall-lal-laa, siis võime seda teelusika suurust imet nautida suurelt taldrikult, sest juurde me seda niikuinii ei saa. ok saaks, aga kuna hind on suure tõenäosusega ulme, siis me piirdume selle teelusikaga. Õgime silmadega, neelame selle ilu ühe ampsuga ja mõtleme, et kas süüa ka antakse. Kodus me tormaks aga sellise serveerungi peale kohe uut haarama.

Seega, lubame endale häid asju, aga mõtleme sinna juurde ja ärme ahnitse. Teeme toiduga head valikud ja mõtleme nii, et ilusti serveeritud väike ports teeb ka meid ilusaks ja üle taldriku valguv ollus muudab ka meid olluseks. Valime meeldiva ja ilusa endale, sest see paistab ka välja. 

Olge ilusad nii seest kui väljast ja ärge unustage nautida. Kapsa keeduveega kaob igasugune isu elu üle, aga elu on ilus ja väärt rohkem. 

Ilusaid meid endeid :)