Sain vägagi päriselt tunda seda, mida tähendab kui sa rikud oma paika pandud rutiini, eriti käib see toitumise kohta, trenniga on õnneks kõik hetkel joonel. Kuigi ka trenni puhul olen märganud enda juures muutusi, kui mingil põhjusel on füüsiline liigutamine jäänud vahele, tunned veidrat rahutust, füüsis on väsitamata, siis on keset päeva jube väsimus, nagu labidaga oleks pähe saanud. Aga hetkel pigem toitumisest. See on hämmastav kui lihtsalt rutiini lõhkudes asjad nässu lähevad. Kui päevaplaan on paigas, ei ole mingeid üritusi, ürituse järgseid päevi ja muid üllatusi, siis on toitumisega kõik korras. Oled võimeline kõik paika panema, seda jälgima ja elu on nagu lill. Siis aga tuleb nädalas päev, mis on oluline rubriigis "meie", ehk siis mina ja mu nupuke. No oli meil koos mida tähistada, 20 aastat koos ja ikka tore :). Kuni õhtuni oli toit paigas ja kõik hästi, siis tulid külalised ja nii see kook ja kringlitükk nahavahele lendasid, mõlemat üks ühik, aga ikkagi. Külalised läinud, kena... järgmine päev, jälle... kuni õhtuni kõik paigas, aga kuna poeg on sõjaväes, kes toiduvarusid hävitab ja tütar on vegan, siis tuli endal külalistest järgi jäänud kook ja kringel ära lõpetada. Ehk siis, teist õhtut järjest koogitükk ja kringel, jälle mõlemat üks ühik. Ei ole seda tüüpi tegelane, kes sööki ära viskaks, no ei oska seda. Nii palju ka järgi ei jäänud, et oleks töö juurde kaasa võtnud, nii ta siis läks. Need olid K ja N. Nüüd tekib küsimus, et mis pagan see siis reedel juhtus. Hommik ja õhtu olid normis, sedapuhku läks nässu lõuna. Kodus jäi eelmisel päeval söök tegemata, tööl olles oli nii palju tegemist, et polnud aega Coopi jalutada, söögikoht oli lähemal ja nii see päevapraad ära hävitatud sai, ideeliselt oli tegu kanašnitsliga koos salati ja kartuliga, viimast sõin ühe väikse, aga kana oli vist liiga suur. Ideeliselt toiduna see väga vale ei olnud, kana ja salat, suts kartulit, aga kui on kava mida jälgida, siis sain jälle kirja patutoidukorra. Nii, nüüd oleks ju võinud alustada laupäeva puhtalt lehelt, aga näedsa..., hommik kõik õige, fine. Kuna me aga otsustasime külastada ERM'i, siis sinna päris oma karpidega minna ei saanud. Väike vahemärkus, esimese korrana soovitan võtta ekskursioon, see on umbes 1,5 tundi, sellega saab pihta maja kontseptsioonile ja aimu mida see endas sisaldab, siis võib peale ekskursiooni kunagi teisel korral võtta ette ühe näituse ja siis teise. Me läksime ise, võtsime kogu maja pileti, kulutasime meeldivalt 7 tundi, jalad pildusid tuld, hull väsimus oli, kõik oli tore, aga süveneda ikka ei jõudnud. Kui midagi huvitavat silma hakkas, siis lugesime ja mängisime ekraanidega, filme mis jooksid ei jõudnud üldse vaadata, neid jutte mis tulid kõlaritest kuulasime pisteliselt... ühesõnaga, huvitav, äge ja tore, aga süveneda ei jõudnud selle 7. tunni jooksul ja lahkuma pidime siis kui kõllidesse öeldi, et sulgeme 15 minuti pärast. Aga see oli siis vahemärkus. Ermis sõime, tegelikult kanataskut maltsa padjal, seega jällegi, väga vale see ei olnud, aga selles kalori arvestuses läksid väiksemad arvestused sassi. Aga see polnud ainuke söök :). Selle salatipadja sõime siis kui Uurali kaja sai läbitud, siis juba korises nagu loom, kohvi ja ...koogi tegime 300 m hiljem maja teises otsas, sest tagasi oli ka vaja kõndida ja energia hakkas otsa saama. Ja see polnud veel selleks päevaks kõik, see paganama Eesti laul mis õhtul oli... porgand dipiga ma arvan, et oli ok, aga natuke natšosid pudenes ka sekka. ET siis nii. Aga täna olen olnud tubli, täna on hästi. Aga sellest neljast päevast, võibolla ka viiest, võib järeldada, et järgmised kuu aega tuleb olla patuvabad.... njah, loodame, et ma pole liiga blond. 

Ja ikka võtame rõõmsalt alla, kuigi hetkel ei julge kaalule astuda :), homme vaatan mida patustamine numbriliselt tähendab.  Aga optimistlikult edasi ja oleme kõik ikka tublid.